Kino on pakkunud viimasel ajal nii palju ilusaid hetki, et ütleks kohe..aitäh neile inimestele, kes seda loovad ja neile, kes selle ilu meile kätte toovad!
Käesoleva sissekande on tinginud kaks suht erinevat filmi, mida ühendab vähemalt kaks asja. (ei meeldi koolon) Esiteks on neis tuntavalt suur soe inimlik hingus. Teiseks, need filmid kummitavad -nad linastuvad mulle episooditi nt valgusfoori rohelist tuld oodates, bussis istudes, mustikakisselli jaoks vett keetes - nagu kutsuks uuesti vaatama.
"Undiin" meeldis mulle palju rohkematel põhjustel, kui jutustatud loost või merineitsiliku Alicija Bachleda kleidist läbi kumanud kaemusest oleks võinud oodata. Seal oli mingi käegakatsutamatult (<-kas selline sõna on olemas?) maagiline reaalsuse tunne. Nagu vaataks filmi, mis tegelikult ka on olemas või aset leidnud, ainult et kuskil teises, veidi maagilisemas paralleelmaailmas. Pluss see muusika, mis seal kõlas.. pane saali meri ja Sigur Ros ja natuke veel ja ma olen Sinu! :D Treiler on veidi hollywoodini, aga õnneks ma ei näinud seda enne kino:
"Polaarjoone sangarid" on film, mida saab süüdistada! Mul oli poole filmi peal nägu naermisest nii valus ja pea käis ringi, et vahepeal leidsin end väikest puhkepausi soovimast - et saaks jalutada ja vett juua ja puhata. Helvettin Porot, heillä on todella hyviä elokuvia! Esimest korda elus naersin ma ebamugavust tundmata kinos täiest kõrist. HEA!
Aga keegi käib kinos ja saab hooopistükkis sügavamaid elamusi. Life is... with a twist! :)
Using Your Hearing from Strike Anywhere on Vimeo.
aitäh!
No comments:
Post a Comment