kell kolm, siin sillal

Tuleb tõdeda, et mulle üldiselt meeldib muusika :D Elava muusika puhul pole minu jaoks vähemtähtis see muusikaelanik, kes laval oma loomingut kingib - see viis, tema olek ja olemus on tihti just need elemendid, mis ehitavad minu ja muusika vahele silla.

Mõned neist on kohe väga erilised. Need kontsertid on muidugi sellised, kuhu oled lihtsalt väga õigel hetkel veel õigematel asjaoludel sattunud - nii, et need hetked helisevad meeltes iga kord, kui meenuvad.  Näiteks Efterklang  ja Grandmaster Flash. (viimane oli muidugi täiesti insane). Neid kuulad hiljem veel rohkem, kui alguses. Ja kindlasti Cafe de Concert ja that grazy mf Aksel Kolstad.Saad selle hingusega, mida see artist ja muusika endas kätkevad, sõbraks.
 Popidiot ja mõned veel. Kõik sellised pisemad, intiimsemad. Muusikaelamused suurhallis ja lauluväljakul (va Laulupidu) mõjuvad aga ... teistmoodi. Siiani Eestit väisanud mastaapsed kontsertid a la Madonna ja MJ ja Metallica on jätnud mind külmaks. Jah, tulevad, tore, aga - vat ei tõmba. Nagu Titanicu-fenomen, et oma suuruse ja populaarsusega pigem peletab eemale.
 Selliseid kontserte, millest esmakordselt kuuldes võpatad ja tead juba ette, et jaaaa, sinna ma pean minema, on kindlasti kõigil olnud. Nüüd oli siis ka minul ja see, et ma juba eelmüügist pileti ostan, on ka esmakordne.  Jeeeei, o-l-e-m-a-s!

Louis, I think it´s a beginning of a beautiful firendship