sinna see kops ongi maetud

Suisa särav! See kuu - aprill - annab millegipärast põhjust helendada. Olen sel kuul saanud kahes erinevas kohas kopsust pilti teha. Esimene kord - töötõendi jaoks. Tehti üks pilt, ja selgus, et on veel vaja - liigutasin pildi hetkel vms, ikka juhtub. Tehti teinegi pilt, mis sobis. Teine kord käisin viisa jaoks tegemas. Esimest pilt üle vaadates tõdes radioloog, et mu kopsud on üle pildi ääre. (ma saan aru küll, et ujuja kopsud jne, aga ikkagi..whaaat?:)) Pani pildiraami või mis iganes see on teistpidi. LUNGCHEESE. Ja...jälle ei mahtunud mu kopsud pildile. Kolmandal korral ma loobusin hingamisest ja saime asjaga ühelepoole. reidi-o-activity count: 5 Mu aknast paistab öösiti suure tõenäosusega mingi veider kuma.

Aga need kopsuplõksud tuletasid mulle meelde, et kunagi oli võimalus päris lähedalt näha Jassi Zahharovit laval. Laulmas, või siis, noh, möirgamas kui armuvalus põdrapull. Võimas. Ja sellest ajast olen arvanud, et kunagi tehti operatsioon, mille käigus eemaldati ta kõhuõõnest kõik tegemaks kopsudele ruumi. Peab kõhust ka röntgeni tegema, et kindel olla, ehk on mul ka midagi säärast toimunud.

Ja see lugu omakorda tuletas mulle meede, kuidas me kunagi vennaga tuuletõkkeplaate uuele majale panime. Arvatavasti leidiski siis aset saatuslik hetk, mil ma oma kopsud permanentselt ülepildisuurusteks venitasin. Nimelt: makist üürgas muusika ja kui algas see lugu,

kiljatas mu vend suurest rõõmust, et "Vhouuuu, "Öölaps" on inglisekeelseks tehtud!". Ta oli tõeliselt uhke. Ja mina ahmisin oma kopsudesse õhku (väga, väga palju ahmisin :)).
Aitäh :)