saab ikka. alati saab.

Olin sel laupäeval väga lahedas kohas. Kalevi Spordihallis toimus võimlemisfestival "Kauni rühiga ellu", olin seal teadustaja rollis. Suurepärane moodus päeva veeta, tõesti! See sära ja energia, mida need nelisada noort ülal hoidsid, nakatas! Ja kavad olid ka väga lahedad! Eriti naljakad olid need 5a pisikesed, kes olid ära esinenud ja siis esinejate kavu saali ääres jäljendasid. Ja need, kes liikusid...teisiti, kui ma harjunud olen - nt üle turja silda, jalad üle pea, hopsti püsti, spagaati, püsti, hundiratas, kringliks kaheksasse. Need olid eriti naljakad, eriti kui nad ilmusid ette hoiatamata kaadrisse. Suht ebareaalne :)

Pärast käisin jooksmas - mitte trenni pärast, vaid lihtsalt - et puhata. Ja nägin keskealist paari, kes lõikus puu sisse oma nimetähti. Ja nägin tüdrukuid, kes, olles leidnud heinakuhja (Šnelli pargis on heinakuhi, ma ei tea miks, tegelt ka), selles püherdasid. Ja veel palju, palju ilusaid hetki kogevaid inimesi. Nautimas maratoni, pidamata aru, et kus on finiš.
Lõpuks oligi nii, et terve keha oli üks suur küsimärk - Elu, kas Sa saad veel lahedamaks minna? Sest tundub, et ..No ja siis jõudsin trepini ja olin õnnelik, et telefon pilti teeb.

mida oli söönud vasakpoolses istunud inimene?!