didgeribeat

Kaasakiskuv? Kahtlemata! Vaimustav? Oooojaaaaaa!


Aiäth!!!

pankur, turvamees, postiljon ja ilmataat

Tegin pangakonto - see on lihtne, lähed passiga panka ja puha. Pankur avab Sulle kohe konto:

balansis bilansis

Turva-või-ma-ei-tea-mis-kaalutlustel ei anta pangakaarti kohe - see saadetakse nädala jooksul kodusele aadressile. Pin-koodi toob postiljon päev hiljem teise kirjaga samale aaressile, seda siis turvalisuse eesmärgil. Meil sadas aga vahepeal vihma - ka postkasti, mis ongi post+kast:

post on kasti all

Ühel õhtul jalutas üks vana pika habemega mees ühes lapselapsega meie maja eest mööda ja asetas verandale kaks kummipaelaga kokkuköidetud ümbrikku.

dude, we haz a car

Meil on auto!

Loo lühikokkuvõte naistele ja aktiivse parema ajupoolkeraga meestele:

Justnii! Vajalikum kindlasti, kui Eestis. Saamislugu on lühidalt nii - otsi, küsi, uuri, räägi. Külasta gumtree.com.au´d - korduvalt, aitab ülevaadet saada. Kirjuta, uuri, küsi, räägi. Plaani 1000 km retke tagasi Perthi, kuna seal on lääneranniku suurim kasutatud autode turg. Rõõmusta, kuuldes oma farmerit helistamas ja juhtnööre andmas - 440 km kaugusel oloevale tuttavale mutrivillule. Rõõmusta, kuuldes kolmest ülevaadatud ülevaatusega autost, mis sõelale jäänud. Jäta bussipiletid ostmata ja rõõmusta nähes rendiautot, mis tuleb juhuslikult sinnasamma Geraldtoni viia.

Startisime kell 5 - ammuilma enne päikesetõusu. Aga ikkagi - meie esimene roadtrip ja pealegi - snorgeldamisautoga! Veeallsõidutoru sobis väga hästi, kuna täiskuu piilus vaid valitud hetkedeks nende suurte ja tumedate vihmapilvede vahelt. 

snorgeldamisauto

siis, kui kuu välku lõi

Mingil hetkel - umbes 150km lõunapoole - lõpetas pika lindina läbi sileda põõsasmaastiku kulgenud maantee oma nõmetsemise ja päikesega koos tõusid maapinnast üha kõrgemaks muutuvad künkad ja maapinnal tegid põõsad muule floorale ruumi. Rõõm missugune - tegelt ka, selline "Kas ma olen Uus-Meremaale sattunud" tunne tekkis! Näete? 

uus

meremaa!!

Jaaaa...pamparampampaaaaa, siin ta on - ühes eksinud pääsukesega:

Nägite? Muideks, tagasiteel nägime umbes kümmet känguru!

Lugu meestele ja Sulle, kui Sa oled MMA-d vaatav lihav dyke:

Ford Falcon Futura. Automaat. 2001. Sedaan, 4.0L,  270 000. Bensiin. 0-100 7.9 sek. Ülevaatus olemas. Tagumised pidurikettad vajavad vahetust. Muideks, ainult üks hüppas veel.

Lugu Sulle, kallis paps:

http://www.aufalcon.com.au/cgi-bin/index.cgi?act=item&i=394

Ning lõpetame selle maanteporno ühe ilusa pildiga, kus on nii Shark Bay kui põõsad kui ka...ah krt vaadake ise:

surnuruu tee

Aitäh!

a great taste of..nothing

Või siis - carnarvon. it´s like ... nothing. Sellisele järeldusele jõudsin ma oma teisel siinviibimise nädalal. Tegu on siis asulaga, mida ümbritseb ühest küljest India ookean oma kohaliku kalatööstusega ja teisel pool laiuvad Lääne Austraalia viljakaimad istandused. Täpsemalt asub ta Gascoyne´i jõe suudmealal ja siinviibija vaimustabiilsusele tuleb kasuks, kui eelnevast elust on olemas vaikse väikelinna kogemus - paar talve Haapsalus või Paides või Elvas või mõnel tühjal laiul on abiks. Asula suurim kokkusaamine ja melu poolest menuk on laupäevane turg, kuhu tulevad ümbruskonna talunikud oma saadusi müüma ja seal saab näiteks manustada ka kirikuburgerit. Kõik vanad olijad/kohalikud teavad üksteist ja seega on kasulik silmad-kõrvad lahti hoida - näiteks teab kaugel farmis melonit tõstva taluniku täditütar, kes linnas juukseid lõikab, päris täpselt, kaua 3 eesti tüdrukut ja üks muri siin viibida kavatsevad. Sama teab ka meie hoopis teises linna otsas asuva kuudi majahärra naine, kes juhtumisi seal farmis arveid kokku liidab. Samamoodi teab meie plaane - tegemisi hosteli manager ja tema kaudu ka mõni laevnik jne. Kuidas see info levib, pole mul aimugi, sest näiteks vodafone (mida meie kasutame) levib linnas, eriti peatänaval. Kakaduupost? Telepaatia? Maavõnked? 

Tegelikkuses on see koht pärast esmamuljevõnkeid kuidagi koduseks saanud - siin on oma rütm ja reeglid, omad inimesed ja nendevahelised nähtamatud, ent tajutavad sidemed. Ja päike paistab üha kõrgemalt ning öösiti ei ole enam külm; enamus inimesi, keda kohanud oleme, on väga meeldivad (jah, on ka arendavaid situatsioone juhtunud :)); koerad - ptüiptüptüi - on jäänud oma tegemiste juurde; aboneegrid kuulavad üha vähem tümakat ja selle võrra rohkem kantrit - eile hommikul koguni laulsid kantri karaoket..lõunani (3ööpäevane tänavadisko - ja autoaku ei ole ikka veel läbi);  kui midagi tarvis, siis tasub pöörduda oma kohaliku poole, kuna tema juba oskab saata Steve´i või John´i või Joanne´i juurde - saad parema diili ja teeninduse ka!

Harin teid edasi:

• Linnas on olnud kolm raudteed, neist üks vedas laevadelt lambaid linna.
• veebruar 33-22 C, juuli 23-11 C
• soolakaevandus on kõva tööstusharu
• agrikultuur ka, lambavill-põllusaadused- muud kariloomad - banaanid
• kalanduses liiguvad miljonid
• turism (?!)
• siin on suletud satelliiditaldrik, mis aitas inimese Kuule
• tunnuslauseks on "Catch a Great Taste of Life"
• kohalik turismistrateegia aastast 2010 sätestab: "Consistent with the aim of Tourism WA’s destination development strategy, Carnarvon must aim to establish itself as a destination by creating a broader range of visitor infrastructure and experiences and convey a message that Carnarvon is a unique holiday destination – if it is to realise its tourism potential".
• viimati ajas jõgi üle 2010 detsembris ja sest ajast on veel nii mõnigi pood-restoran-tankla ootamas taasavamist. Kuna pärast üleujutust tulid rändtirtsud ja siis konnad, ootan mina aega, mil banaanikilo ei maksaks enam 14$.
• see on ainus regioon Austraalias, kus sisemaa kõrb ulatub ookeanini. beat that.
• inimesi on siin 5000 ringis, ent pooled elavad lähedalasuvates istandustes.
• kohalikud postkaardid on kohutavad.

Ühesõnaga, nalja kui palju - päris palju ühist nii mõnegi seebikaga, mille najal üles kasvasime! Ühel päeval   lõime Nelega plaani toota fotoseeria, mis toetaks meie veidi mugandatud tunnuslauset. Kallid sõbrad, siin ta on - A Great Taste of Nothing: 

Carnarvon is a unique holiday destination – if it is to realise its tourism potential..

isikupäraga lambipostid

näete? nothing!

fav!

pärast kastmist lähevad pargisprinkelrid maa alla peitu!

Gasgoyne River

Mini Ne

parima parkla tiitel läheb sinna

skinhead palmid

paim uustulnuk

isikupäraseim tänav

ilusaim aed

See oli siis nüüd see positiivne postitus :)
Aitäh!

how i became a marine

Sellest, et töö ise Sinuni tuleb ja üldse rahule ei jäta, ma juba kirjutasin. Aga pärast kolimist, kui olin nädala vedelenud ja kooke küpsetanud, hakkas tunduma, et päevadesse mahuks nagu miskit veel. Hakkasin otsima. Tööd saab siin üldiselt nii, et käid nägu näitamas, ise kohale ilmumine annab paremad eeldused, kui helistamine / kuulutamine. Proovisin näonäitamist, kuid kasutasin suht leiget lähenemist - sörkisin sadamasse ja panin oma nime kirja - igal pool on listid, milles siis oled ootejärjekorras ja ehk siis helistatakse ka. Ei kippu ega kõppu. Kuniks nädal hiljem astus linnas ligi hosteli manager ja minu isiklik pimp Andy, kes soovitas minna sadamasse, et neil vist on tööd. 

Andy, pimping me

Kuna kalalaevafirmasid mitu, siis ma ei teadnud, et satun juba käidud kohta. Seal öeldi, et ei ole tööd, aga tule homme tagasi - täiskuu ajal tulevad laevad nädalaks sisse - soovisin ju ma krevette maha tõsta - ja ehk jääb mõni listi esiotsategelane tulemata. Läksin järgmisel hommikul - ja läksid ka kõik teised. Sadamad ja lennujaamad on kuidagi väga erilised kohad, mis kätkevad endas saabumise elevuse ja kaugele minemise hõngu. Nii oli ka see sadam väga mõnus- kuigi väike ja üldse mitte reisiotstarbeline - oma stoilises "mina jään siia kauaks" rahus, mida kaunistas tärkav tööpäev. Ma nägin läbi kalatraalerite ilusat päiksetõusu ja toredaid kummikutes vuntsidega sadamatöölisi oma igapäevastes tegevustes ka ja polnud nagu vigagi kuulda tund hiljem, et tule homme uuesti, ehk on midagi. 

jaaaaaaaaaa!

Juhtus nii, et oli küll midagi ja järgmisest päevast alates oli minu suureks ja pühaks kohuseks käsitleda rooste eemaldamiseks aparaate, mille nimegi ma ei tea. Rooste eemaldatud, oli ka pintseldada tarvis, nii et - kohe ikka selline päris töö! Õhtuks olin igatahes rampväsinud ja üleni värvi-õli-roostekihiline. Lahe! Töötada lainel laisalt loksuvatel alustel oli tõeliselt hea vaheldus. Laevu oli kokku ligi 10 ja ma pidasin neid kõiki enda omaks :) Vahelduseks oli sellist hoopis teist masti, "päris" tööd täitsa tore teha. Mõte rändas omi radu ja hinges valitses rahu. Puhas teraapia lainevallas! Samas tundsin, et mõni tööots on ainult vahelduseks hea ja peabki tööotsaks jääma. 

see-ei-ole-e-riik

Töötunde arvestas masin, mida ma olin ainult filmides näinud - clock on, clock off. Minu kaardile oli märgitud lisaks nimele ka osakond - marine. Uhke, eksole? :) Muideks, suitsupaus läheb erinevalt lõunapausist tööaja alla. Ja suitsu teevad siin riigis vist ikka enamus inimesi - nagu Türgi! Ainult selle vahega, et siin keeratakse plärud ise kokku. Ainsad, kes ei plärutanud, olin mina ja teine marine-pintseldaja - juba eelpoolmainitud prantsuse kutt, kellega igal pool koos oleme sattunud töötama. Väike küla see maailm. 

roostevillu

Tänasest on mul taas vabad päevad, kuna laevad läksid eile merele - Kuu kahaneb, öö on pimedam ja krevett hulbib jälle võrguulatuses ehk siis - tööots sai otsa. Ja mina saan jätkata mulle ettekirjutatud 366 kooki/a projektiga.

holyfuckingshit

WHOUUUUUUUUUUUUUUUUU. 

tühjasukasääremaa

Siinne töörinne on ikka üle prahi. Mulle meeldib see, et töö eest makstav packeri-palk, mis kuulub madala hulka, on ikkagi selline, et Su päevasi esmavajadusi katva ostukorvi maksumus ei ületa kahe tunni palka. Kui lisada väljamineku hulka veel majutus, siis jääb veel niipalju üle, et saab öelda "Ongi kombes!".  

Miskit jääb iga päeva lõpus alles - selle saab siis investeerida millesse iganes - kes ostab suitsu (ilgelt kallis), kes juua (kallis), kes mängib maha (väga levinud, hobused jooksevad siin vist 24/7 piki ringi). Kohalikel jääb veidi rohkem alles, kuna sissetulekud on suuremad (saavat/d sama töö eest kõvasti rohkem). Enamusel inimestel on jeep ja kui asulast maanteele sattud, siis igal teisel - kolmandal autol on taga kas paat või haagismaja. Mõnel on taga haagismaja ja paat auto katusel, selliseid leidub ka. Ühtegi paati järelhaagise katusel ei ole kohanud. Veel. Seega - maa on suur ja inimesed kasutavad usinasti erinevaid võimalusi selle uudistamiseks. 

Mulle tundub, et kapitali ümberpaigutamisel põhineval majandussüsteemil pole tegelikult vahet, palju inimestele raha kätte antakse - kuniks nad selle ringlusse tagasi panevad. Ja panevad ikka küll. Ülejäänu - mis paadist ja hobusest ja prügiveost ja uuest kantriplaadist üle jääb -  investeerivad arvatavasti nendesse kirstufondidesse, mida telekas söögi ette ja alla reklaamitakse. What will happen to you when you die?

Et aga jätkuks tööd, siis saab suitsu ja jeepi ja paadiga veele ja siis veel kirstu ka - ja kõik, mis üle - saab panna fondi või korjanduskarpi. 

Ühesõnaga, mulle tundub, et kuniks kõik on rattas jooksmas, liigub masin täiskäigul edasi ja selle nimel on enamus meist rakkesse pandud. Miks me enda energiat sellele masinale kingime ja kuhu ta läheb ja miks läheb ja kelle soovil ja ja kuidas ta kogu maailma enda rattasse on suutnud koondada ja mis see masin üldse endast kujutab ja kas masin üldse eksisteerib - tundub, et seda tahan ma teada. Et mis imelik masin see olla võiks? Lihtsalt - vahest tahaks oma jooksused sukasääred jalast võtta ja rattalt maha astuda ja kõrvalt seda ringlust vaadata. Oleks tore. 

indira, on öö

Juhtus nii, et meie toaseinal loojub igal õhtul kell 17.45 päike! Ja ta teeb seda nii umbes kahe minuti jooksul! Meie toas! Meie seinal! wauwauwau!!!

Aga vaadake ise:

aboneegrid, hundid ja zombied

õhtul kodutrepilt

Asula: Carnarvon. Asunikud hääldavad seda känaavõn, uusasukad kanakanavon, hea vahet teha. Asub Perthist 1000 km põhjas ja meenutab paljuski metsikut läänt - üks peatänav, millel asuvad surfipood (bikiini-plätupood), spordipood (õnged), toidupood, kohaliku hiinlase toidukoht, politseimaja, avalik toalett, apteek, kogukonnakeskus, motell ja kiirtoidukoht. Tänava ühes otsas on palmid ja vesi ja teine ots läheb üle maanteeks, mis viib lõpututuna näivatesse istandustesse. Istandustesse, kus on rasked ajad ja toimub taastumine kolmest järjestikusest looduse lõuahaagist - esmalt oli üleujutus, siis tulid rändtirtsud ja selleaastase saagisaaga viimase osa kirjutasid (ränd?)konnad. Kuskil on veel koolid ja väikelaevasadam ja maailma kõige leidlikuma reklaamiga haigla ja raadiojaam ("Ilmateadet toetab Bobby Jones´i istandus"). Inimesed tervitavad - naeratavad tänaval, poodides, pankades. Kui aga istuvad  autosse (4x4), siis muutuvad roolijumalateks - kahe nädala jooksul on üks auto ülekäigul peatunud. Aga ma ka ei peatuks, kui peaksin koju viima banaane, mille kilo maksab 14 dollarit, thank you very much, tulvad ja tirtsud ja konnad!

pidu saab? Jeeeha!

Lisaks inimestele, kellel on siinse kohaga side pikem, kui kolm -neli saagikorishooaega, leidub siin kuhjaga packereid - eestlasi, sakslasi, hollandlasi, pilukaid (go figure), itaallasi ja prantslasi. Enamus on rahumeelsed rändurid, kes oma teekonnal siin peatuvad, et täiendada oma finantsvarusid ja kinkida oma knowhow-d kohalikele farmeritele. Mõned käivad laevadega nädalateks merel ja teised sama kauaks kaevandustes kirkasid välgutamas.

Kurikuulsad on ka mõned - nädalaid tagasi väisas linna prantsuse varaspackerite jõuk, kes oli kahe asja poolest silmapaistev - usinus ja oskamatus - kahekümneringis vahistamisi (samas poes) ja tulemuseks see, et me saame alati poes oma kotti näidata. Netis olevat isegi lehed, kus jagatakse teavet, millistest kohtadest on parem varastada. Siit tunduvad nad igatahes lahkunud olevat ja järgijäänud seljakotirändurid on igati muhedad - toredad sellid.

kirikuburger - parim grill-rotikas ever!

Meie kolisime hostelist välja - nii ikka ei saa, et koguaeg tee tööd! Pealegi on uus koht hubasem ja rohkem meie päralt ja odavam ka. Rendime majaosa ja meil on aed ja taani juurtega kokk ja aias on koer, kes öösiti maja all vahti peab. Ja meie elame üheskoos ja mulle tõesti meeldib see väärastunud, ent armas peremudel.

ohana

Ümbruskond on väga turvaline - siin elavad aborigeenid, kes vähemalt kaugelt vaadates meenutavad getoneegreid. With a twist - muusika mängib küll ja autost ja valjult, aga muusikastiilid on powerhitradio vs country, suht 50/60 tasavägine on see teema. Koerad on neil ka ja neid hoiavad nad tänaval ja tänu sellele on näha, kui suureks võib mõni peletis siin päikseall sirguda. Kuna suved on pikad ja palavad, siis ei võta ju keegi endale saksa lambakoera. Tuleb võtta lühikarvaline loom, näiteks buldog või bokser või dobermann või kurat mingi muu kaelkirjakusuurune kihvadega elevant ja siis talle majaesisele murule poolikuid kängurusid visata, et ta saagiröövimis kahtlustades kõigi peale lõriseks. Hundid - check.

minu esimene känguru...pusle

Kuna nad kardavad, et silma vaadates kaotavad osa hingest, siis teretavad nad möödaminnes ja lastega ei maksa suhelda, "kuna siis ei saa neist lahti ja siis juba varastavad paljaks", umbes nii on meid instrueerinud meie valgenahalised lähikontaktid (tuginedes oma kogemustele). Eemalt vaadates tundub, nagu nad karjuks omavahel ja oleks pidevalt tülis, aga tegelikult nad suhtlevadki nii - geeni võim ja vägi, seda juba asfalt, woolworths ega suburb ei murra. Tööl käivad vist ainult mehed. Naabrinaine istub aga päevasel ajal ratastoolis puu all ja tundub, et ka vastasmaja naisperel pole kodust kaugemale, kui pood, asja. Lapsed ... on lahedad, karjuvad ikka nii, et meie venelastel oleks hirmust hing kinni. Lisaks harrastavad nad rütmimänge - selleks on tarvis ju ainult puupulka ja plekist garaazikatust. Ja samas küsivad inglinäoga, et mis Su nimi on ja puha. Nagu ma ütlesin, siin on väga turvaline. Võõrad sattuvad siia ainult taksoga - takso tuleb, teeb tuut-tuut, majast viiakse joint taksosse ja takso sõidab minema. Ehk siis - siin on istandused. Ja istutatakse kõike, mida maa kannab :) Juttude järgi müüb siin kanakanavonis kanepit iga teine majapidamine, aga neid ei maksa uskuda. Meie tänavas on meie maja vist ainus, kuhu taksod ei sõida. Aboneegrid - Check.

plekkkodu

Ahjaaa, meie kodu juures on ka väga ilus mahajäetud surnuaed ja varsti on täiskuu. Zombied - check.

carnarvon pioneer cemetery

See postitus, kus ma kirjutan ilusatest ja müstilistest ja mõnusatest ja soojadest asjadest tuleb ka, no worries.

Aitäh :)

cityrunner: carnarvon

Jep. Olen siin kaunil maamunapoolel, kus kõik, mis meenutab liiva ja on punast tooni, mulla pähe kokku kühveldatakse, juba mõned jooksusammud seadnud. Kodu lähedal on lennujaam, teisel pool lennuvälja mäe otsas kinnipandud kosmodisk, lahe ääres on palmipuud ja saare peale viib sild, millel kunagi sõidutas tramm lambaid. Teisel pool saart on ookean ja igalpool kasvavad põõsad, põõsad, põõsad. Ning põõsastest tõusevad ehmunult lendu roosad papagoid. Palmid kasvavad ka, aga rohkem tundub nende levik olevat seotud majade ja kõnniteeäärtega.  Ja igal pool on üleval kollane päike ja all punane liivjassavine muld.

konkreetne aiapost

8km kodust - ja aitas inimese Kuule!

paar kilta kodust - jeeha!

täiskuu ajab kreveti põhja ja laeva koju

taamal tüüpiline AU pensioniiga

kus kõnnitee - seal palmid!!!

the bush

Huvitav on see, missuguseid mänge aju võõras looduskeskkonnas mängib. Meeled on joostes koguaeg valvel - nagu oleks kuskilt mingi oht varitsemas. Küll kahtlustab silm puunotis madu, siis jälle ütlevad kõrvad tuules krabiseva kilekoti peale, et põõsast on krokodill tulemas. Ja mingi osa kuplialusest on pidevalt otsimas mõnda puud - posti - ehitist, mille otsa ronida. Khuul. Kriipi. Aitäh, Kanal 2.

ka minu näpud seiklevad

Lennukites on päris veider see õhk. Minu sõrmeotsad igatahes lõhenesid mõnuga - nagu hoiaks kriiti näpu vahel või jalutaks talvel paljakäsi mererannas. Kuna igikestev ja mittekunagiotsalõppev norra kätekreem jäi kodumaale, siis lõpptulemus oli selline:

 Praegu tuli meelde - lennukis küsis nende kohta ka see Brunei ajakirjanik. Ja tundus murelik, et äkki on mingi nakkav seene- vms haigus. Ja siis koguaeg aevastas ja rääkis, et on hästi allergiline - isegi lennujaama kuivale õhule ja lennuki toidule. Ja et siis on koguaeg näost punane ja palavikune ja köhib ja aevastab ja tatistab ja et keegi ei taha ta kõrval istuda ja et arvatakse, et tal on SARS. Ja siis läks näost punaseks ja köhis ja aevastas ja tatistas ja ma püüdsin vapralt edasi ta kõrval istuda ja mitte arvata, et tal on SARS.
Õnneks jäi ta varsti magama ja ei aevastanud enam. Ja siis ei tundunud mina enam nii murelik:

solidaarne maailm

Terve tee ümber poole maakera kohtusin ma oma teel erinevate inimestega - ja nad kõik, kellega pikemalt, kui "Tere, palun jäätist" suhtlesin, olid väga avatud, südamlikud. Meie vestlused ei piirdunud pinnapealse kust-sa-pärit-oled-oh-ma-tean-bla-bla-blaaga, vaid me jagasime. Mõtteid, vaateid. Ja see oli päris lahe! Me naeratasime, me kuulasime. Me rääkisime.

Ja siis läksin ma wc-sse ja vaatasin peeglisse ja sain aru, kui kuratlikult tolerantsed nad kõik ikkagi on. Väga!!

World,  here I come! /TLN

maakolkapubi / STN

UK beibi, UK!!

Good Morning, Perth!

märjavuntsionu

auhtraalia

carnarvon backpackers

Hostelid - eriti backpackersite omad - on need kohad, kus peatudes tuleb töö kergemini Sinuni. Sain seda väga ootamatult ja suht veidralt omal nahal tunda.

nagu lubatud!

Esimene töö leidis mu kolmanda riigisviibimise päeva õhtul  - teatati, et ma pean....külmikuid loopima? 
Suht kreisi on see nende kohalike rääkimisviis - ükskõik, kui pikk väljend püütakse teha ühesilbiliseks häälitsuseks, millel on järsk langev rõhk. Nagu oleks keegi koerale kanepit andnud. Ülejäänud, kes arusaadavamalt end väljendavad, mõjuvad, nagu oleks keegi lapsele midagi andnud. Tegelt ka, saksalsed ja prantslased räägivad arusaadavamalt! Vähemalt minu kõrvale, mis siinse keelekõlaga veel harjub.

minu esimene tööpost

Tegelikkus oli see, et ma leidsin end siin, keset meie mõistes suht suvist Carnarvoni hommikul -20 C käes krevetikaste loopimas. Päris khuul töö! Aju puhkab ja keha aurab ja kui tempo on ka hea, siis ohohooooo, freezin´gym! Paari tunniga loopisime lindile ligi 19 tonni krevette ja krabisid. Tasu kohe kätte ja natuke hiiglasuuri tiigerkrevette ka boonuseks. Pluss laeval tegutses tõega jolly ja merry fishermen. khuul. 

liinitöö

Jõudsin koju ja enne, kui dushi alla jõudsin minna, tuli teade, et mind oodatakse 2min pärast – auto tuleb järgi ja lähen auh-auh-auh-auh. Mingi ehitus teemauh-auh-auh.

täiesti tavaline tegevus

Pool tundi hiljem aitasin paika panna poolikut maja ja paar tundi hiljem sõitsin rekka kõrvalistmel mööda küla ja vaatasin kurvides, kas teine pool majast veel alles on. Õhtuks võttis ikka laibaks küll!

ei lõppenudki kraavis see sõit

Teisel päeval viskasime ühe prantsuse kuti ja kahe hollandlasega kaks laeva tühjaks – teisel polnud konveierit ja kogu meeskond oli maani täis, seega sai kuulda päris palju naljakat. Kui midagi aru sai,sest...kõss-auh-kõss, junou. Aga alkohol tundub siinpool samamoodi mõjuvat, nagu kodus, ainult selle vahega, et:

• Kokteilid on purgis olemas –nt.  jim beam + cola.
• Õlu/siider/vein on põhijook, kange on vist liiga kange.
• Inimesed joovad ka roolis. Mõni ime, et nad valel poolel sõidavad.

parim tasu!

Sellel ehitusel saime maja paika kolmanda päeva lõunaks. Sealne parim karakter oli meie ülemuse, endise kirikuõpetaja narkomaanist poeg. Selline tüüp, kes on endal ajud konkreetselt ära kõrvetanud – nii palju narkot teinud, et kupli all ongi keerdude asemel keeglikuul. Ja saab selle eest, et teovõimetu on, igakuiselt riigilt 700 AUD toetust. Mille siis esimesel päeval maha joob. 

ilmamaa kõige sõbralikum narkomaan - jõuluvanaga mestis! 

Meie sattusime ehitusele siis, kui tal toetuspäev oli :D 50 suitsu päevas ja külmkapp alkot täis, ajeee, eksole. Mees ise oli ülikõhn ja jalas tilbendasid tal teksaräbalad – nii, et pool perset paistis ja no need olid ikka nii madalal, et ma sain ikka kohe aimu, milliste põõsaste poolest auhtraalia kuulus on. A real bushman, kui nii võib öelda. Aga loomupoolest oli ta väga sõbralik ja lahke, seega no worries, eksole. Meie esimese päeva õhtul, kui me olime lahkunud, oli ta wc-s kaklema hakanud, karjunud, pudeleid loopinud ja lõpuks käe läbi klaasi löönud. Ja ta tegi seda kõike üksi. Politsei viis ta haiglasse tilgutite alla ja järgmisel hommikul oli ta tagasi tööplatsil. No worries, eksole :D

meega tiigerkrevetid a la notre chef 

Hosteliga on see tore lugu, et saad tuttavaks paljude toredate inimestega - ja mõtle, kui viskad krevette ja roomad majade all koos kirglike prantsuse amatöörkokkade ja rotterdami mereannirestorani manageridega! Siis võtad hiljem, pärast päikseloojangut, mereäärsel vabaõhugrillplatsil koha sisse, kuulad saksa-prantsuse-hispaania-eesti-inglisekeelset vestlust, paned käe ümber maailma kõige ilusama piha, suled silmad ja mõtled - ai, kui hea! nagu päris. nagu kodus. ra!

kas see on päriselt?

oiaitähhh!