ringist ja kõhust

Ma ootasin seda hetke - ette kurba ja pettumusetunnet tekitavat - kaua. Ootasin, et mingi pisike hääl, mida ka kõhutundeks võib nimetada, ütleks mulle -" Nüüd on õige aeg. Nüüd!" Sest kõige paremad asjad sünnivad iseenesest, ilma sunnita - siis, kui on nende aeg. Kõige viimase töönädala kõige esimeses tunnis tundisn, et see hääl rääkiski. Oli aeg. Vestlus jooksiki nii, et päkapikud rääkisid enda suvistest plaanidest ja siis mainisin ka mina, et lähen pikale reisile. Kuidagi iseenesest taipasid nad, et see reis saab olema nii pikk, et sügisel ma neid enam ei näe.

Miks? Me saame uue õpetaja? Aga uus õps kuri on? Aga äkki tuled Sa ikkagi tagasi?
Paar last hakkas nutma ja laps minus nuttis nendega koos. Püüdsin selgitada - selle juurde jõudsime terve nädala jooksul mitmel korral tagasi, enne, kui nad leppisid. Täiskasvanu poolt ette pandud paratamatusega.

Iga aasta esimeses loodusõpetuses joonistan ma ühe kujundi tahvlile ja ütlen, küsin - "Mis see on?". Küsin niikaua, kuni te taipate või kuniks kellelegi meenub - see on loodus. Elu. Eluring - kus kõigel on algus ja lõpp, kus kõik on omavahel seotud ja kõigel on põhjus.

Minu ring siin koolis, klassis - teiega koos kasvamises, õppimises, olemises - on täis saanud. Ja on täpselt nii palju täis saanud, et mul on hea olla - ja ma tunnen, et võin, olles täiesti vaba, edasi minna.

Osad said aru ja osad arvasid, et see on ebaõiglane, et ma neile ette teatasin. Et oleksin võinud lihtsalt ütlemata jätta. Trots on vahest parim palsam.

Ma olen olnud siin seitse aastat - ja mu sees on täpselt selline tunne, nagu oleksin ma kuskil restoranis lõpetanud maailma parima seitsmekäigulise õhtusöögi. Kõik - alates salatist ja supist kuni viimase maasikani välja - on olnud suurepärane. Nii suurepärane, et ma olen tänulik kõigile - kokale, kelnerile, talupojale, kes salati kasvatas. Kõigile. Ja mu kõht on täis. Nii mõnusalt täis, et enam ei mahu midagi kõhtu - isegi magus mitte. Mul ei ole söögi vastu midagi, aga praegu tunnen, et on aeg lauast tõusta, minna ja teha midagi muud.
Ja ma tahan koju. Ja kodu on seal, kus süda.

See tunne, et ütle midagi põhjapanevat, sõnasta mõtteks see, mida Sa seal nendega kõik see aeg tegid, tagus jätkuvalt kuklas. Kuni mingil hetkel neid vaadates adusin, et nääh, nad teavad küll, chilläx. Nad on minu päkapikud. Ainult üks asi oli, mida ma neile südamele panin. Ja selle kirjutan ma selle pildi alla, kus peal maailma kõige ägedamviimanekekatund, mille jooksul õppisin mina Drop In´i selgeks ja teised said ka küllaga adrelakse.

parim!

Hoidke alati meeles, mida tähendab laps olla.

Südamest - aitäh!