lizzie had a little boa

Portugaaaaaaal!!!!
Esiteks, maailma esimene skeitpark asub Sintra linnas. Ancient, man!

how khuul is that, huh?! aaaaaa!!!

See riik on imeline – või noh, vähemalt need hetked, inimesed ja keskkond, millesse ma sattusin. Imelised! Ja väga, väga erimaised ka :D

Lizzindia

Ilm oli mõnus, soe. Spf 30 tagas ilusasti ka selle, et isegi paar tundi rannas suht intensiivse päikese käes ei grillinud minusugust albiinopõrsast tulipunasesks. Kui tuul oli, siis alati pigem õige koha peal. Ja selline malbe.
Ookean oli...OOKEAN!
Mõned tähelepanekud tekkisid veel.
Inimesed hoolivad. Ja on õnnelikud. Kui kohtuvad, siis teevad musi – mõlemale põsele. Ja naeratavad. Suhtlevad väga vahetult, ent pole kuidagi pealetükkivad – lõunamaine soojus segatud euroopaliku distantsiga, pöörfi kombo. Kui ühel päeval näed põgusalt, siis järgmisel ajad juba pikalt juttu.

Töö käigus tutvusin ka Moinho da Juventude kogukonnaga.

Sealsed inimesed võtsid 1980 alguses end kokku ja otsustasid, et tahavad sel mudasel künkal teistmoodi kükitada. Ja hakkasid koos laulma, tantsima, ehitama. Ehitasid ja lõid võrgustikke. Nüüd on nende kogukond kaks korda suurem, kui alguses, ja olles lissaboni üks neighbourhoodidest on neil iseseisva  linna tunnusmärkidest puudu vaid kolm asja - pank, apteek ja McDonalds.

lasteaia pesunurk

Peavad ise lasteaeda, mille konteineritest ehitasid, ja kool on ka ja turistidele teevad ise ekskursioone - näitamaks, et nad pole enam ammu geto. Uskumatu. koos nad selle asja püsti panid (osa, paraku võetakse nüüd maha - see osa illegaalsetest ehitistest, mis on ohtlik), ja eriti vägev, et nad koos seda ka püsti hoiavad. kogukonna hinged olid igatahes hingega asja juures! Seda koostegemise ja -olemise hingust oli tunda nende silmist, sõnadest, kogu olekust - mitte ainult ilusad sõnad, vaid eluviis. whou.


 Trammid – sõidavad üles mäkke! Lissabonis, Sintras, tundub, et igal pool, kus vähegi võimalik, on pandud rööpad maha ja väike armas tramm neile vurama. Ülesmäkke! Oma siledate ratastega!

Ja mina oma ülimas naiivsuses olen alati mõelnud, et Pärnu mntl koguvad nr 3 ja 4 hoogu ja siis kihutavad inertsi jõul viaduktist üles. No ma muidugi sain alles eelmisel nädalal aru, et kätekuiavtitel ei ole märjakäesensorit ja et nad hakkavad ka siis tööle, kui kuiv kämmal nende alla pista, seega ärgem liialt lootke, eksole :D

Add caption

Tramm-buss-metroo 24-h pilet 4 euri, letsgo! Saab Lissaboni ribadeks tiirutada. Linn ise suht loogiline, seega pole midagi paremat, kui esimesel päeval end ära eksitada, süsteemist maik suhu saada ja siis kasutada transporti, et vallutada erinevaid künkaid – tasandikke.

Turistidele soovitatakse trammi 28. Meie läksime 28e peale ja selle marsruut oi veidi tesitsugune, aga elu näeb, ooojaaa.

Söök on hea. Eriti uhked ollakse sardiinide üle ja neid praetakse lahtisel tulel tänavatel. JA see, mis meie jaoks on tänav, on neile seal ilusal maal restorani/kohviku pind. Seega leiab igal sammul nurgatagustesse kõrvaltänavatesse peidetud kohvikuid, restorane. Sardiinipraadimise spetsiifiline imalrasvane lõhn jääb ninna ja teeb riietesse pesa. Seda on tunda igal sammul ja see arvatavasti selgitab ka, miks igal samul kohtab aknast välja riputatud pesu.

Keel ei ole probleemiks ja ei valmista kellelegi peavalu. Ausalt! Lihtsalt lisage oma keelepanka mõni romaanikeeltest ja siis peaksite vähemalt veidi aduma, mida tarka pajatavad bussigraafikud, teated seinal, menüüd restoranides. Kelner laseb Sul 5 minutit menüüga tutvuda ja siis tuleb ja selgitab Sulle, mis on mis. Ja kui lähed itaalia restorani – pole keel neile mureallikaks, heeeeeeei, it´s a pizzaplace, ok? Menüüd itaalia keeles. Lissabonis. Ma arvan, et kena ja solidaarne oleks sinna püstitada eesti restoran, eestikeelse menüüga. Ning küll hakkama saadakse – kül nälg suhtleb Sinu eest. (Ma arvan, et see ongi mingi salaplaan saada inimesi rohkem suhtlema).

Arhitektuuris kasutatakse hästi palju kahhelkivi. Aga ei piirduta vannitoaga, vaid need leiavad laialdast kasutust maja välisfassaadil. See on selgitatav teise maailmasõjaaegse olukorraga, kui geograafilisest asukohast mõjutatuna õitses lisaks sõjatööstusele ka igikestev maurikultuuri alustala, kahhelplaaditööstus. Majad hävinesid, plaadid jäid. Ja eks niimoodi nad sinna välisfassaadile sattusidki.

Fälisfassaadidel näeb ka meeletult palju graffitit. Ses suhtes, et....iga 50. on talutav, lihtsalt soperdisi ja tähtsaid teateid on soditud ikka palju. Ja igale poole.

Ning lisaks on näha üha rohkem stencilit, mis iseenesest on tervitatav ju. Stencilipilte minge tehke ise, minu omad ei õnnestunud eriti :)

Pidu saab ka - nii, nagu kohvikud, on ka paljud baarid tänaval.  Kohalik sült ühel nurgal ja portugalikeelne teknosalsa teisel letsgo. Massid olid suured ja lõpus sai ka naistekätši näha ja oioioi.



paarti haarti

  Lissaboni blues fado täpselt see, millisena teda reklaamitakse - õrn, melanhoolne, kurb. Ilus, ühesõnaga. Täpselt nagu Lissabon, Portugal, Inimesed ja Elu.

fado at its finest 

Aitäh!!