Siinse talve puhul on tore see, et endale päikesetõusu kinkimiseks piisab kellakuuesest äratusest. Enne seitset olin Perthi bussijaamas, et mitte maha magada poolekaheksast bussi.
 |
| 7am / Perth |
Bussijaamas saime semudeks väga mõnusa ja mitmekoelise seltskonnaga. Seal oli austraallasi, hästi palju varem mittekohtunud sakslasi, paar prantslast, üks inglane. Hiljem lisandusid veel šveitslane ja taanlane. Semuneda saime pikalt, sest buss veeres alles kell 12.30 ette. No worries. Väikse tähelepanekuna võib märkida, et mina muutusin rahutuks, kui buss oli 5 min hiljaks jäänud. Austraallased ja teised kauemolnud hakkasid otsivalt ringi vaatama tund hiljem. Selleks ajaks olin juba bussifirmasse helistanud - ahjaa, buss olevat veel pool h remondis. Kui ma kolm h hiljem neile helistasin ja
itaallast tegin, siis sain teada, et asendusbuss on leitud ja teel, no worries. Eksole.
 |
| 5h of no worries |
Kõigel on põhjus, ma olen selles kindel. Ben Saksamaalt tutvustas mulle
dumpster divingu tagamaid - tundub päris lahe asi olevat, arvestades, et - läinud vabatahtlikult skvotteriks, tühjendasid nad supermarketite prügikaste äravisatud vorstidest-sinkidest, andes enamuse kodututele. Ütles, et alles pärast seda kogemust hakkas toitu hindama. Samas muidugi peab meeles pidama, et selline ühiskonna ääremaadel (meie ees ja keskel laiuvatel ääremaadel) kondamine ja piiride tunnetamine on tore kogemus siis, kui on võimalus tagasi heaolu rüppe naasta. Seda teeme ju meiegi, kes me läheme vabatahtlikult odavaks tööjõuks ja ajutiseks üüriliseks - meid ei kannusta otsene majanduslik vajadus toita mahajäänud peret või püsida kuidagi elus. Me läheme vabalt, omal soovil ja hinge tungil. Ja meil on alati põues soojendav teadmine tugevast kodutagalst. Seega ei jää meile kogetust hinge arme - pigem kingime me endale inimesemaks (kas see on sõna?) arenemise ilusad hetked, mille juurde mõttes alati mõnus tagasi tulla.
 |
| kunagi oli siin ka ookean |
Bussireis oli väga tore, aeg lendas kiiremini kui kilomeetrid ja kuna seltskonnas oli paar austraallast, siis oli mul võimalus uurida nende kui kohaliku eluolu ja fauna teadjainimeste käest, et kui teostatav on mu plaan panna pea känguru kukrusse. (mitu korda Sa seda lauset lugesid?:)) Kuna bussis oli ühtäkki vaikus, siis sain aru, et nad valmis edasi kuulama. Kuna pea oleks seal päris tihkelt, siis murraksin ma esimese känguru hüppe peale kaela. Seega on kaks varianti - kas panna känguru seda ise soovima, et ma pea kukrusse paneks, või kasutada mõnd pisemat känguru - nagu mütsina või nii. Sel hetkel mõistsin, et vaikuse põhjustas mitte pinev kuulamine, vaid lihtne fakt, et osad inimesed hinges minestasid, teised lihtsalt hääletult nutsid. Tuli välja, et inimesed ei ole sellisele asjale kunagi mõelnud; mind kahtlustati hullumajast põgenemises ja salaja riiki hiilimises. Paari tunniga said nad sellest üle, seega - no worries.
 |
| mu vaprad reisikaaslased, siin te veel naeratate |
Akna taga päikseloojangus aga rullus endamisi muiates ookean. Tema juba teab, et buss võib kui tahes pikalt hilineda ja inimene elutee ise valida - lainet loksumast ja päikest loojumast see ei sega. Ja ka kõige turvalisemal teekonnal võib Sind tervitada hetk, mis kriibib armi sügavale hinge.
 |
| Ookean, seekord India / täht, ikka Päike |
Koju jõudsin pool maakera ja 1000 km hiljem kell kaks öösel. Ja teate mis? See on niiiii arutult rõõmsaks-õnnelikuks-rahulikuks tegev hea tunne, et selle kirjeldamiseks ei olegi sõnu! Või noh - on, aga nad on viipekeelsed ja meenutavad bussiuksevaheltväljarabelemist ja kallistusi ja hüppeid ja keerutusi ja oeh :)
 |
| miu |
Võib öelda, et ma olen sajaga, täiega õnnelik - AITÄH!!!
No comments:
Post a Comment