Sellest, et töö ise Sinuni tuleb ja üldse rahule ei jäta, ma juba kirjutasin. Aga pärast kolimist, kui olin nädala vedelenud ja kooke küpsetanud, hakkas tunduma, et päevadesse mahuks nagu miskit veel. Hakkasin otsima. Tööd saab siin üldiselt nii, et käid nägu näitamas, ise kohale ilmumine annab paremad eeldused, kui helistamine / kuulutamine. Proovisin näonäitamist, kuid kasutasin suht leiget lähenemist - sörkisin sadamasse ja panin oma nime kirja - igal pool on listid, milles siis oled ootejärjekorras ja ehk siis helistatakse ka. Ei kippu ega kõppu. Kuniks nädal hiljem astus linnas ligi hosteli manager ja minu isiklik pimp Andy, kes soovitas minna sadamasse, et neil vist on tööd.
 |
| Andy, pimping me |
Kuna kalalaevafirmasid mitu, siis ma ei teadnud, et satun juba käidud kohta. Seal öeldi, et ei ole tööd, aga tule homme tagasi - täiskuu ajal tulevad laevad nädalaks sisse - soovisin ju ma krevette maha tõsta - ja ehk jääb mõni listi esiotsategelane tulemata. Läksin järgmisel hommikul - ja läksid ka kõik teised. Sadamad ja lennujaamad on kuidagi väga erilised kohad, mis kätkevad endas saabumise elevuse ja kaugele minemise hõngu. Nii oli ka see sadam väga mõnus- kuigi väike ja üldse mitte reisiotstarbeline - oma stoilises "mina jään siia kauaks" rahus, mida kaunistas tärkav tööpäev. Ma nägin läbi kalatraalerite ilusat päiksetõusu ja toredaid kummikutes vuntsidega sadamatöölisi oma igapäevastes tegevustes ka ja polnud nagu vigagi kuulda tund hiljem, et tule homme uuesti, ehk on midagi.
 |
| jaaaaaaaaaa! |
Juhtus nii, et oli küll midagi ja järgmisest päevast alates oli minu suureks ja pühaks kohuseks käsitleda rooste eemaldamiseks aparaate, mille nimegi ma ei tea. Rooste eemaldatud, oli ka pintseldada tarvis, nii et - kohe ikka selline päris töö! Õhtuks olin igatahes rampväsinud ja üleni värvi-õli-roostekihiline. Lahe! Töötada lainel laisalt loksuvatel alustel oli tõeliselt hea vaheldus. Laevu oli kokku ligi 10 ja ma pidasin neid kõiki enda omaks :) Vahelduseks oli sellist hoopis teist masti, "päris" tööd täitsa tore teha. Mõte rändas omi radu ja hinges valitses rahu. Puhas teraapia lainevallas! Samas tundsin, et mõni tööots on ainult vahelduseks hea ja peabki tööotsaks jääma.
 |
| see-ei-ole-e-riik |
Töötunde arvestas masin, mida ma olin ainult filmides näinud - clock on, clock off. Minu kaardile oli märgitud lisaks nimele ka osakond - marine. Uhke, eksole? :) Muideks, suitsupaus läheb erinevalt lõunapausist tööaja alla. Ja suitsu teevad siin riigis vist ikka enamus inimesi - nagu Türgi! Ainult selle vahega, et siin keeratakse plärud ise kokku. Ainsad, kes ei plärutanud, olin mina ja teine marine-pintseldaja - juba eelpoolmainitud prantsuse kutt, kellega igal pool koos oleme sattunud töötama. Väike küla see maailm.
 |
| roostevillu |
Tänasest on mul taas vabad päevad, kuna laevad läksid eile merele - Kuu kahaneb, öö on pimedam ja krevett hulbib jälle võrguulatuses ehk siis - tööots sai otsa. Ja mina saan jätkata mulle ettekirjutatud 366 kooki/a projektiga.
No comments:
Post a Comment