lugu otsides

heanaaberlikkus eelkõige

Ärge arvake, et ma oma päevad ainult kaasmaalaste ja ülejäänud packeritega  suhtlen. Oh ei, ega neil kohalikel ka pääsu pole. Nagu ma kuulnud olen, siis päris ilusat ja ausat, sõbralikku ja vahel farmi värske mahla järgi sisse põikavat austraallast kohtab rohkem just siin, läänekaldal. Ida pool olevat suuremad lained, kõrgemad majad, lühemad rannad ja inimtihedus suurem. Mida lähemale me üksteisele kolime ja mida enam teineteise kukile ronime, seda vähem me  inimsoole iseloomulikult  kaaskodanike ninaotsi näha soovime ja seda kaugemaks me teineteisest hinges kulgeme. Mis parata, distants ühendab ja vice versa.  See tingib arvatavasti ringiga sealtpoolt tulijate tähelepaneku, et siinkaldal on Austraaliat rohkem. Inimesed on avatumad ja sõbralikumad - ka kohtab neid rohkemaks, kui "Heyhowareyoumanyepi´mgood"; madal magalalinnak pole oma kombitsaid lõpututesse kaugustesse veel sirutanud ja õhtuti voolab pead pesevate inimeste juustest välja vahtu, mis igal pool lendleva tolmu ja liiva tõttu punaseks värvub. Nagu päris!  

naeratavad nad ka

Milline siis on üks korralik läänekalda auss? Pole veel päris aru saanud, aga toredad nad on - kohe kindlasti. Suhelda oskavad ja suhelda armastavad - seda ka. Muretud - ooojaaa. "Ma olen puhkusel. Kui kaua - ma ei tea veel. Paar kuud ehk? Võibolla jään siin kuskil paigale ja töötan mõne aja ja siis liigun edasi, kodu poole. " Püüa Sa sellisele veel selgeks teha, et ränk töö ja pidev muresolek homse pärast on elusana hoidva pideva pingeseisundi alustaladena hädavajalikud! Sajatama võtab, missuguseid logardeid ja mölakaid maakamar kandma  võimeline on, ptüi! 

elab rannas

Euroopas on enamus neist, kellega vestelnud olen, käinud - korduvalt. Ja neile meeldib see. Need, kes kunagi UK seljataha jätsid, ütlevad, et käivad iga paari kümnendi tagant seal veendumas, kui õige otsus kunagi ikka vastu võeti - ilm on ikka jõle sitt ja pole kriipsuvõrdki paranenud. Aga väisanud on nad ka idaeuroopat ja eriti vahva joonena läbib reisikirjeldusi fakt, et eelkõige reisitakse sõpru-sugulasi pidi. Eestit ja Tallinnat teavad paljud - eriti vanem generatsioon. Noored võivad kohati üllatada maailmajagu täpsustava küsimusega. Meid puudutav ajalookäsitlus on sama, mida ma kohtasin esimesel päeval - te olite osa Venemaast? Nii mõnigi katse selgitada USSR ja Vene erinevusi jooksid samasse auku - nii et olite Venemaa osa? Ja mingil hetkel ma adusin, et noh, fuckit - anatoomiliselt on see ju korrektne tõlgendus. 

Kui peole minna, siis tuleb kolme asja tõdeda - esiteks, muusika on kohe eriti s*** tümakas. Teiseks, naistemood näeb ette, et kabariitidest ja passiandmetest olenemata tuleb endale ümber venitada kas must, valge või punane ülinapp kleidiks kutsutav vöö. Nagu My Sweet 16 ehk siis, vahest tahavad käed kõrvast välja tulla ja silmi kratsima hakata. Kolmandaks, kõigil on lõbus.

Enamus kohalikest on krooni kandva riigipea vastu üles näidanud teatavat irooniat ning arvavad, et varsti on Austraalia vabariik. Ning usutakse oma erinäolisse - eks sellele aitavad kindlasti kaasa ovaalsed spordiväljakud-vahendid ja basseinid ja muu selline. Samas mõjub naljakana nende usinus käia hobuste võiduajamistel. We´re Australians, of course we dress up and go there! Hooaja eelviimane - Ladies Day - ja viimane - Cup - on ikka valusad palaganid, mille puhul renditakse limusiinid, meeste selga tõmmatakse peened ülikonnad ja naiste kübarad-kleidid -meigid on smashing, baby, smashing! See, et kaugel emamaal samuti talitatakse, ei meenu kellelegi :)

ebatasane tasandik

Ühesõnaga, inimesed nagu inimesed ikka, ainult et hästi avatud - ootad koos lainet ja saad laste nimede ja kooliedulugudega kurssi või valid poes õuna ja juba saad rääkida oma seiklusrikast ilmasolemise lugu.

Tore on ja toredad on. Samas, eelpool tutvustatud aussiliik on vaid veidi paiksemad ja staašikamad, kui meiesugused seakamararajalised. See tuleb välja siis, kui kuulata, kuidas nad maast räägivad. 

Mongolite sõnavaras on ütlemata palju sõnu hobuste kirjeldamiseks. Innuiitide leksikas olevat meeletu kogus väljendeid lume erinevate olekute edasiandmiseks. Kuna neil nähtustel on nende eludes olnud läbi kogu olemasolemise  väga suur roll, on see täiesti mõistetav. 

reissumies

Aga siin -kus enamuse maast katab käharast kidurani varieeruvate põõsastega punane liivakõrb ning iga enesest lugupidav ja vähegi kõrvalisse kohta põigata sooviv kodanik tallab neliveolise pedaale- öeldakse lihtsalt Outback. Kõnnumaa. See lakoonilisus tekitab mus õigustatud kahtluse, et kuskil tolmuse käänaku taga on mind ees ootamas kohtumine käharpäise nösuninaga, kes kaitseks kurjade vaimude eest valgeks võõbatuna didgeridood mängides tähistaeva sira lõkkekumaga  üheks puhub ja selle taustal ühe vägeva loomisloo jutustab. Sest tema teab seda maad. Tunneb seda maad. Hingab sellega ühes rütmis - ta elab siin.  Ja see tundmuslik side on talle kinkinud piisavalt vajadust märgata - tähele panna ajatute asjade ajalikumaid ilminguid. Ma loodan, et oma loos kasutab ta rohkem, kui üht sõna kirjeldamaks seda, mis on teda sünnist saati kandnud-kasvatanud. Nagu kollektiivse alateadvuse sünnist saati kohalik ikka - päris autraallane päris austraalia looga.

mõni lugu raiub end ise kivisse

Nii et, pane vaim valmis, kallis päris päris auss, 

ma olen kannatlik, ent ootusärev!

m