 |
| rannarõõmud |
Siin maal on ikka kõvasti randa - nii kõvasti, et ..google aitab. Enamus randadest on nagu ikka - liivarannad, eksole. Populaarsemad täituvad inimestega, mõnedesse tulevad vaalad karjakaupa surema ja mõni rand on iga enesest lugupidava ja muneda sooviva kilpkonna kilbi alla kraabitud kaardil suure punase ristiga märgitud.
 |
| karp lahti! |
Aga on kaks randa, kus liiva ei ole ega tule. Neis laiuvad nii suures ulatuses, kui silm seletab, rannakarbid. Rannakarbirannad, saate aru? Suurem asub 80 mile beachil - aga kuna see jäi meie tee peale öösel, siis ei oska kommenteerida. Aga pisemas rannas käisime küll – Monkey Mia ja Austraalia läänepoolseima linna Denhami vahetus ligiduses asub Shell Beach ja oi, kuidas see erinevate valgete toonide virrvarr võtab alul sõnatuks!
 |
| nii kaugele, kui silm ulatub! |
Ma arvan, et kunagi, mingil erilisel ajahetkel, otsustas kõigi ranna-ja merikarpide esikarp just seal oma elu viimase poolmenaeratuse vaala kombel maailmale kinkida. Arvatavasti oli ta 27 aastane, nagu paljud iidolid oma surmahetkel, kuna siiani leiab tema teguviis usinat järgimist - rand on kilomeetreid pikk, sadu meetreid lai ja karbikiht on keskmiselt 5 meetrit paks. Ja karbilade jätkub ka lahe põhjas nii kaugele, kui silm seletab - paljud ei ole jaksanud end rannale uhtida. (Laine uhtus, aga mina uhtin?)
Uskumatu vaatepilt, mis paitab talda vihasemalt, kui Kopli saunas sm. Tatjana käes vilkuv pimsskivi! Oleks ma maduuss, käiksin seal regulaarselt roomamas :)
 |
| ei ta sügele enam |
No comments:
Post a Comment