Ulmeudutuur

way high highway

Meie pisikese reisiseltskonna teekond järgmisse asulasse oli täiesti teistsugune, kui oodata oskasime - päikese loojudes jäid meiega maanteed jagama ülipikad maanterongid, uitlehmad, kängurud ja ragisev AM raadiojaam, kust muuseas tuli ka immikantrit. Asulaid on hõredamalt kui mustlaseidel päris hambaid, tanklad tervitavad teelisi u iga  150 km tagant ja sulgevad uksed peale 21.00 (Üldiselt siin öösiti ei sõideta. Üldiselt.)

ka tanklad tuduvad

Meie retk mööda pilkast pimedust muutus mingil hetkel katsumuseks, mis sarnanes "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja raamatute nende kohtadega, kus teadlased paksu udusse mässununa teelt eksivad ning end lõpuks eelajaloolisest keskkonnast ühes lendsisalike ja ürginimestega leiavad. See udu, mis meie teele langes, oli ebamaiselt kaunis, suisa müstiline - jäädes alguses tihke vaibana paari meetri kõrgusele hõljuma, voogas ta laternate valguses virmalistena tantsides-lainetates üle auto katuse. OH WOW, MÜSTIKA!!

ulmeudu tulek

Udu laskudes saime aimu ka sellest meeletust niiskusest, mida see valge mass endas kandis - autoklaasid mattusid niimoodi udusse, et kojamehed pidid täisvõimsusel töötama! Saate aru, klaasid olid sajaga udused, aga väljastpoolt! Mina päris pikalt ei saanud aru. Põnevus muutus hinges kripeldavaks häirekellapininaks sel hetkel, kui nähtavus miinusesse langes ja vastutulevad veoautod hakkasid killerliblikatele sarnanema. 

jurassic truck

Mingil hetkel mõistsime, et targem on veeta päris esimene joogapoosis öö maanteäärses parklataskus - esmakordselt maanteeliikluse ajaloos nägi algav päev sõiduatos kolme erinevat sünnituspoosi ja ühte roostes taskunuga. Kui me neli ränka unetundi ja neli kanget kaela hiljem ärkasime, oli parajasti tõusev päike õhust udu välja väänamas. Ees terendas uus päev ühes uue, seniuurimata alaga.

Aitäh!