märka märki

Apteegis saad fotosid ilmutada ning t-särke osta, aga ajalehe-postkaardi-ümbrikupood ei müü marke. Loogiline ju, teistpidi on asjad. Niisiis võib juhtuda, et sattud silmitsema mõnd märki-silti, mis tõstab kulmud..väga kõrgele.

Daamid ja härrad,  minu märgi-sildi hetke esikolmik on selline:

Kolmas koht: automaa, igatahes! Muideks, Broome´is pole ühtegi valgusfoori. Selline silt on pmst iga ülekäiguraja juures.

Ja seisad, ja ootad!

Teine koht: mis selles majas toimub, mis järjekorras ja mis loogika neid elemente ühendab, painab mind siiani. Küll neil seintel võib olla võikaid seiku, mida pajatada :)

Ja esikoht, mu vaieldamatu lemmik, kõigi märkide ema:

Saite aru? YAWURU!

Õige silt ei ole selline igav, et ütleb kohe ära, millega tegu. Ei! Õige silt on ikka selline, mis lükkab lühisesse, tekitab uudishimu ja sunnib end arendama! Yawuru! 

Aitäh!

sotsiaalne õli a la oz

aga nandu?

RSA - see on lühend, mille taga peidab end salajane jõud, mis suunab saarerahva ja tulivee vahelist suhet. Kohalikus keeles Responsible Serving of Alcohol - nimeline kursus tuleb kõigil läbida, et saada vastutustundlikuks alkoholikäitlejaks. Kui meil piisab 18st eluaastast, et jooki serveerida, siis siinmail on lood teised.  Ole või 67, aga selle dokumendita ei või restoranis veini lauda viia ega poes märjukest riiulisse panna. 

Kursus ise on selline, kus tutvustatakse alkoholi puudutava (kohaliku) seadusandluse ajalugu; räägitakse sellest, millised on tarbimisega seotud müüdid; saab selgeks, kuidas kesvamärjuke toimib ja kui kiiresti maks töötab. Ahjaa, mida-ei-tohi-teha-ja-kui-teed-saad-rämeda-trahvi sektsioon on ka. 

Kui inimene on purjus, ei tohi talle alkoholi müüa. Kui müüd, saad trahvi, ja saab juhataja ka trahvi.

Kui inimene on alakas, ei tohi talle müüa. Trahv-trahv.

Kui keegi ostab purjus inimesele või alakale, saavad see keegi, müüja ja juhataja trahvi.

Ühesõnaga, inimene on loll ja võib kõike teha, tema trahvi ei saa ja oma tegude eest ei vastuta. Samas võib ka öelda, et alkoholitootja vastutab oma toodangu levitamise eest müügiahela viimase lülini. 

Reaalsuses toimub asi nii. Töötasime kambakesi kohaliku seltsielu tippsündmusel Broome Cup´il, mis iseenesest on hobustele panustamise hooaja lõppakord. Baaris müüsime nii pudeli kui purgijooke - valmiskokteilid, õlled-siidrid. Esiteks, kõik tuli lahti teha, enne kui inimesele annad. Teiseks - ühe müügitehinguga võis inimene osta maksimaalselt neli alkohoolset jooki. Ja isegi kui ostis kohe veel, siis leti äärest tohtis lahkuda neljaga. Ülejäänud tuli sõprade kanda anda. Õlle võis kodanikele pudeliga anda, kuna see oli lahja. Aga kuna siider oli kangem, siis see tuli välja kallata. Mingil hetkel, kui mehed puu otsa ronima hakkasid ja naistel kleidid üle pea lendama hakkasid, öeldi, et kellaaeg on nii kaugel, et klient võib ainult kaks jooki korraga osta. Natuke aega edasi, ja öeldi, et nüüd tuleb kõik joogid plasttopsi kallata - see piirab siinsete  inimeste joogiisu, muideks. Ja osasid õllesid enam ei tohtinud müüa - need, mis olid kanged (siin tähendab see 4.6 st õllet). 

Vot selline lugu siis. Koguaeg hoiatati, et ärge purjus inimestele müüge - politsei on siin pideval salareidil ja proovib vahele võtta - nii sai üks tüdruk sule sappa, jäi oma litsentsist ilma ja muidugi - trahv-trahv-trahv. Inimesed aga püüdsid mitte ülemeelikuks minna - eriti baarile ligineti suht vaoshoitult. Kuna muidu äkki öeldakse, et ainult vett saad, ei muresid. 

Poodides-baarides on üleval trahvi-politsei jms sildid. Ja ühed neist toovad välja väga lihtsa kontrolllahenduse jumalastaadiumisse joonud kundede taltsutamiseks - "Vägivaldne, korda rikkuv ja  argumenteeriv käitumine on litsenseeritud asutustes keelatud". See viimane on minu arust see, mille peale põhiaur peo lõpus läheb. Aga siin - kes end sitapeaks (Terv, G!) tõmmanud, tõmmaku uttu!  

Sellised lood on siin ( vähemalt Lääne-Austraalias - kuulda on, et igal osariigil omad seadusepügalad ja igal asutusel oma suhtumine).

Ainult et natukene on mul kahju kohe - europiididel on hommikuni jauramine ju geenikoodi sisse kirjutatud. Ja mis on saanud dionüüsiatest? Kus see inimene nüüd endast looma välja laseb? Samas, politseil ja baaridaamil on natukene kergem. Aga ainult natukene, sest kesse ikka neist seadustest niiväga hoolib, eksole :)

Niiet ärge argumenteerige,

eksole!

a nation in denial

Kaugel õndsal ameerikamaal olevat üks tädi ilmatu rikkaks saanud, kuna mikrolaineahju juhendis ei olnud kirjas, et kass pärast kuivatamist väljub mikrolaineahjust veidi teises olekus. Tädi on rikas ja mikrolaineahju juhendid vägagi mahukad. Ühesõnaga, sellist asja, nagu common sense, saab ainult eeldada, ent ka kurjasti ära kasutada.

Ühelt poolt on hoiatussildid ettevaatusabinõu. Vajalikud. Teavitavad. Ennetavad. Samas, kõike võiks olla terve mõistuse piires. Igale poole siltide panek on siinamail nii popp, et kesiganes sildipatenti hoiab, omab arvatavasti mitut saart. Lisaks tekib tahes tahtmata mulje, et see märgipaljusus vähendab inimeste mõtlemisvõimet ja muudab nad viisakalt öeldes äpuks. Paar näidet ennetajarahva varasalvest - "Euroopas on nii keeruline liigelda, teil on nii vähe liiklusmärke". Siin on iga kurvi, ringi jms juures silt "Keep Left". Ja nari küljes olev kleeps teatas, et seadus keelab alla 9 aastastel lastel ülemisel korrusel mängimise ja magamise.

Hosteli basseini (u 10 ruutmeetrit) ümbruses  .. tahaks teha katse, et selgust saada – mis juhtub, kui kogu see infomüra eemaldada. Variant üks – keegi ei saa arugi, et midagi on puudu. Variant kaks – austraallaseid ja usakaid hukkub nigu murdu. Muideks, selle basseini ümbert pärinevad kõik selle postituse pildid :)

Lisaks siltidele on iga piuksu ja puuksu tarvis erinevad load ja litsentsid olemas. Olen juba maininud delfiiniga ujumise ja nende toitmise luba. Ehitusmeestel peab olema „valge kaart“ – muidu ei tea ju, kuidas tellist õigesti tõsta. Autoga sõitmiseks on vaja luba. Lastega tegelemiseks on vaja eraldi luba. Laste tegemiseks on vaja ka mingit luba, raudselt.  Ja alkoholi jagamiseks on vaja luba – see on nii reglementeeritud, et vajab kohe suisa eraldi ettekannet.

Samas, inimesed korrutavad kogu selle lubade –keeldude – hoiatuste sigrimigri keskel järjepidevalt et „No worries“. Aga tegelt? 
Image of Never Underestimate The Power Of Denial 

i´ve got you, babe

naturaalruloo

Arvatavasti tundusid päris pisikesena need mõned vaevalised sammud, mida värisevatel põlvedel ette sai võetud, ülipõnevatena. Sama tähtis, kui põnevus, oli ka mugavus - perse pidi ümbrust uurides kuiv olema! Aastad on möödunud ja kuigi põnevusenäljas sammud on muutunud kilomeetristeks, on taguotsale esitatavad niiskusnõuded samaks jäänud. Olen neid nõudeid laiendanud ka madratsile ja voodile - katus olgu vihmakaitseks pea kohal ja seinad enam-vähem sääsekindlad. Hostel, mis meile viimased kolm nädalat peavarjuks on olnud, täidab neid kahte nõuet suurepäraselt - sääsed on õues ja madrats on kuiv.

last resort 

Esimest korda siia sattudes tundus, et ohhoo, mis lahe elamine - akendel on klaaside asemel võrk, majal on mõnus basseininurk ja sisehoovis asub köök! Oma palmidest ümbritsetud avatuse ja troopilise olemisega meenutas see saabumine üht seika ühest mõnusast rannafilmist ja see kinkis suunurgale mõnusa lisailapisara.

Paik kannab nime Last Resort Backpackers  ja siia voorib kokku igasugust rahvast - tooni annavad erinevat tõugu eurooplased ühes mõne ameeriklasega, sekka paar ontlikku ringreisil olevat  aussi, kes vanaduspõlve naudivad ning vürtsiks on siia saadetud ka india ja teiste riisipõllumaade kaunist noorsugu. 

ja nii kuivab me kõigi pesu

Minu suurteks lemmikuteks on paar tüüpi, kes oma elurõõmu ja jäägitu kiindumusega rokkmuusikasse on mind veennud, et Beavis ja Butthead on suureks kasvanud, end paljundanud ja elavad siinsamas, allkorrusel. Või noh, allkorrusel baaripuki ümber tiireldes. Ja niimoodi praktiliselt igal õhtul ja valjult ja kuni 23ni. Tore on see, et igal õhtul on jukeboxi tiskokavas ühed ja samad lood, ma oskan juba kümmet laulu peast laulda  :) Ei, tegelt ka, ars longa, vita beavis&butthead - noor inimene peabki lõbutsema ja tore, kui minusugune vanatoi seda veel lähedalt kaeda saab. Ei mingit tsivilisatsiooni lõpu koidikut pole siin, puhas pulbitsev elurõõm! Mi laiki!!

sisehoovipiigad

Ahjaaa. Sääsed. Evolutsioon, mida kartsin, on toimumas! Nad on imepisikesed - pool kuni üks millimeeter pikad ja ai, kui hääletud! Aga närivad nii, nagu oleks neil suus tati asemel  magma! Kätele - jalgadele jätavad nad endast maha nii aukliku ja kupatanud pinnase, et hääletu hävitustöö lõppedes vaatab Sulle käeseljalt vastu Kopli narkomaani reie sisekülg.  Saate aru, mingi hääletu poolemilline londiga pudulojus mõjub meie õrnpiimjale nahale nagu komeet Kuule! Loodus on tõesti hämmastav! 

Vat selline on meie hetkeline elukeskkond. 

sääsetapumasin

Muideks, mu põlved väärivad veidi tähelepanu - et näidata üles hoolt.  Nimelt saab neile elu jooksul tänu sääskedele tagumikust palju rohkem lakse osaks. Võibolla nägid mu pisikesed põlved tulevikusamme ette - ainult et tumedais toonides - ja värisesid täitsa asjatult. Või nägid nad hoopis ettekuulutust salasääskede ülestõusust ja värisesid täiesti õigustatult. Igatahes, midagi nad nägid, täitsa tublid poisid, seda tahtsingi öelda, jutul lõpp. 

nari on popp nagu teksajopp

Hmmm

Und ei saa, kuna pea on tähtsaid pulki täis - nt, higipiisad ilmuvad ülahuulele e siis selle kohale. Aga miks huuled ei higista?
Valgustage mind!

posted from Bloggeroid

Nelepärane kõrvitsasupp

kõrvitsad suppi!

Esiteks, tõmba üles palitukrae, anna lävepakul omastele suud ja hiili päevahakul põllale. Püüa kinni korralik kõrvits - selline kahepuudane. Raiu ta sealsamas pooleks ja lase sisikond välja - teistele hoiatuseks.

Köögitoimkond vajab:

kõrvits

2 kartulit

1 sibul

1 küüslauguküüs - ida-euroopas võib ka rohkem

soovi korral ingverit

2 puljongikuubikut (köögivilja)

1 pk veremaiku

soola, pipart

või

Prae kastruli põhjas väikseks hakitud sibul-küüslauk-ingver võis; pane kõrvitsatükid poti põhja lisaks. Lase vesi peale - nii et kogu kraam oleks kaetud, lisa hakitud kartul ja puljongikuubikud, ning lase keema. Kui kogu krempel on plöga, lisa veremaik ja mikserda. Serveeri röstitud kõrvitsaseemnetega - need osta poest või kuivata ise.

Eriti spets on siis, kui serveerid nii, et supp-kõrvitsaseemneõli-kõrvitsaseemned.

Mina serveeriks veel singi ja murulauguga röstleiba sinna kõrvale.

Löö lokku ja karju lapsed külapealt kokku.

Käed pesid?

Pistke mõnuga!

ice ice baby

broome broome pow

see on broome 

Broome´i saabusime kolm nädalat tagasi ja see India Ookeani Pärlipärnu on meid ilusasti omaks võtnud. Siinsed 12000 elanikku kogevad aastas kahte aastaaega - kuiva ja märga. Kui on märg, siis sajab - vilistab - üleujutab - müristab ja tänu taifuunidele võib ookeanis surfamise eest kohtukutse saada. Siis ujuvad siin ka molluskid, mis panevad sellise siraka, et oled  koomalaksuga kas põhjas või haiglas - hoovus otsustab. 

Kuival ajal paisub populatsioon 60 000ni ja siis saab kogu see mass loksuda üheskoos ajataktis, mille kohta  siinkandis öeldakse Broome Time. Aeg voolab siin märkamatult. Ja paljud jäävad seetõttu siia kinni - nii, nagu muistendeis, et  lähed korraks maapõue lõbutsema ja kui päev hiljem koju saabud, on lapsed suured ja aknaraamil vahetab ruutu uus Jüri. 

Town Beach Market

Lõksu on siia tõesti lihtne jääda  - poolsaarel asuv Broome pakub kahte randa, Cable Beach ja Town Beach. Viimases käiakse kolmel korral kuus vaatamas, kuidas Kuu ookeanist tõustes endani Kuuraja joonistab. Austraalia turismiametnike ja nende mahitusel selleks puhuks kohale voorivate puhkekondsete arvates on tegu millegi enneolematu ja erilisega. Sel ajal toimub ka õhtune linnaranna turg, mis on mõnus laadataoline simman, kus pillimees teab täpselt muusika katkestada, et kõik kõrval rannakünkal olevas surnuaias oma fotoaparaadid välgurešiimile seadistada saaks. Jah, siin pildistatakse Kuud välguga. Tehnika lihtsalt areneb nii kiiresti, vaijummel. Muideks, Kuu tõuseb megakiiresti ja praegu, perigees asudes, sarnaneb ilusale hiigeljuustukerale.

It´s raining men / Cable Beach

Kaablirand sai kunagi hakkama sellega, et ühendas Au kaablitpidi Indoneesiaga. Rand on 22 km pikk ja väga ilus! Ujumas saab vabalt käia, kuna haisid pole - krokodillid lihtsalt söövad nad enne randa jõudmist ära. Rannaliivale joonistavad lisaks inimeste jalgadele jälgi veel kaamlid oma kapjadega ja autod - võimalus autoga randuda on siin nii levinud, et kaldast alla liivale viivad kohe seks otstarbeks ehitatud teed. Autost väga kaugele ei saa aga minna, kuna tõusu-mõõna kõrguste vahe on maailma suurimaid - umbes 9 meetrit. Lisaks loojub Päike siia randa. Loojang on tõeliselt maaliline - paari minuti jooksul kukub suur päikeseketas mulksatades horisondi taha laintevoogudesse, kinkides taevale imeilusa värvidemängu, mis peegeldub vastu nii ooekanipinnalt kui mõõnamärjalt liivaribalt. Ühesõnaga, see on parim aeg jõuda tagasi õhtuselt rannajooksult, et vette hüpata -  kui just tööl ei pea olema.

kameelid

Tööl käime me koos Nicole´ga samas kohas - ühes restoranis, mis asub .. sealsamas rannas, otse kaldaäärel. Kui klientidega jutustamise, taldrikutassimise ja kahvli-noa poleerimisega hoolega tegeleda, võib hetkeks pilk eemale libiseda sinisest taevast ja veel sinisemast veest. Veest, kus paar päeva tagasi ujus ja hüppas mitmel korral välja hiigelsuur vaal!!! Saate aru, "Mul oli tööl akna taga vaal!"!!!! Nagu mingis Discovery või NatGeo sarjas!!! WHOAAAAAA! Külalistel jäid kalmaarid kahvleil õhku rippuma, kelnereil saamud soiku ja kokad tulid köögisügavusest välja, et seda looduse kingitust ammulisui imetleda. Tõesti - WOW!!  Ja me olime mölemad sel hetkel tööl. Suht talutav :) Aitäh!!!  Imetlege ka seda rõõmu ja ilu, kaamera on meie tööposti katusel.  

erosiooniboss / gantheaume point

Ahjaa. Poolsaare mõlemas küljes on rand, seda juba teate. Otsas asub aga majakas ja see, mis kunagisest kaljust on erosiooni tõttu alles jäänud - rahnud, mida noolib laine ja paitab tuul. Kui mõõn eriti madal juhtub olema, saab kaljurahnude pealt alla veepiirile turnida. Ja 165 miljonit aastat vanu sauruste jälgi imetleda.

165 miljonit aastat evolutsiooni = 2 lisavarvast

Lisaks kõigele sellele eespoolkirjeldatud ilule-võlule peidab Broome endas veel nii mõndagi põnevat ja pakub päris palju avastamist - varsti jagan luureandmeid.

Seda kirjatükki ei ole kohalik turismiarenduskeskus toetanud. Aga võiks.

Aitäh!

Ulmeudutuur

way high highway

Meie pisikese reisiseltskonna teekond järgmisse asulasse oli täiesti teistsugune, kui oodata oskasime - päikese loojudes jäid meiega maanteed jagama ülipikad maanterongid, uitlehmad, kängurud ja ragisev AM raadiojaam, kust muuseas tuli ka immikantrit. Asulaid on hõredamalt kui mustlaseidel päris hambaid, tanklad tervitavad teelisi u iga  150 km tagant ja sulgevad uksed peale 21.00 (Üldiselt siin öösiti ei sõideta. Üldiselt.)

ka tanklad tuduvad

Meie retk mööda pilkast pimedust muutus mingil hetkel katsumuseks, mis sarnanes "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja raamatute nende kohtadega, kus teadlased paksu udusse mässununa teelt eksivad ning end lõpuks eelajaloolisest keskkonnast ühes lendsisalike ja ürginimestega leiavad. See udu, mis meie teele langes, oli ebamaiselt kaunis, suisa müstiline - jäädes alguses tihke vaibana paari meetri kõrgusele hõljuma, voogas ta laternate valguses virmalistena tantsides-lainetates üle auto katuse. OH WOW, MÜSTIKA!!

ulmeudu tulek

Udu laskudes saime aimu ka sellest meeletust niiskusest, mida see valge mass endas kandis - autoklaasid mattusid niimoodi udusse, et kojamehed pidid täisvõimsusel töötama! Saate aru, klaasid olid sajaga udused, aga väljastpoolt! Mina päris pikalt ei saanud aru. Põnevus muutus hinges kripeldavaks häirekellapininaks sel hetkel, kui nähtavus miinusesse langes ja vastutulevad veoautod hakkasid killerliblikatele sarnanema. 

jurassic truck

Mingil hetkel mõistsime, et targem on veeta päris esimene joogapoosis öö maanteäärses parklataskus - esmakordselt maanteeliikluse ajaloos nägi algav päev sõiduatos kolme erinevat sünnituspoosi ja ühte roostes taskunuga. Kui me neli ränka unetundi ja neli kanget kaela hiljem ärkasime, oli parajasti tõusev päike õhust udu välja väänamas. Ees terendas uus päev ühes uue, seniuurimata alaga.

Aitäh!

チーズを言う

Taamal terendab ookean

Exmouthi linnake, kus me Ningalood avastades pesitsesime, hiilgas varakult suletavate poekestega, kus kilekotte ei müüdud - kui endal pauna polnud, jäi võimalus ostetud kaup kasutatud kastis koju viia. Ühel hommikul pöörasime enne veepoole suundumist autonina vasakule ja sõitsime piki mereäärt hoopis üles mägedelle - lubati autosõidurada kanjoniäärel. Kanjon - oli. Sõit - oli. Äär - oli. 11 km puhast rõõmu, mis sündis arvukatest peatustest ja ronimistest. 

iidamast aadamast kiva

Tundub tõesti, et see saar on igivana ja ajahambal on olnud aega, et oma turja vastu kaljunukke sügada. Vallutasime kolme jalga ja saba lonkava kaljukitse kombel erinevaid kaljueendeid ja künkatippe ja saime omal nahal tunda kuumarohke kliima taimede torkivat külalislahkust. Väga, väga lahe oli! Lisaks mälupildistamisele käitusime arvatavasti nagu õhinal jaapani turistid - iga ilmakaar sai mitmekordselt mitmesse masinasse jäädvustatud. 

tahan ruttu, varsti ja varjuga. tahantahantahan.

Kunagi oli ühes kaamerast kamba peale küll. Pärast ilmutamist leidsid pildid ilusasti tee kõigi asjast huvitatute albumitesse. Kulu ja kirjadega ja vahest tuli kaua oodata, kuniks film täis sai, aga asi sai tehtud.  Pilt omas emotsionaalset väärtust ja kätkes endas lugu kõigi asjaosaliste jaoks. Nüüd on kaamera vaat et igal inimesel.  

Brazili mälupildiaparaat

Ja vaadates meid kuskil imeilusa vaate ees seismas, hoides käsi justkui selle ilu ees alistunult ülal, tekib tahtmatult mõte, et pilt pildina on muutunud. Enam ei ole esmatähtis, et vaadake, pildil on koht, kus me kord käisime ja et mäletate, kui vahva meil oli. Sellest tähtsamaks on muutunud fakt, et mina käisin ja mina nägin ja mina selle fotole ka jäädvustasin. 

10 sekundiga enda kaadrisse

Nagu toimuks pidev vaatejaht - sest milline jahimees ikka teise kuulist kukkunud sea turjale oma saapa paneb. Suur Fotograafialane Individualiseerumine? Saavutusvajadus? Või eneseteostus? Ehk on hoopis nii, et igal lool on nüüd oma  isiklik pilditugi?  Või muutme me jaapanlasteks?  Kuigi ausalt üles tunnistades (olles ise see kõikse hullem klõpsija) tunnen ma sügavat muret - kuhu kõik need pildid, mis üle laia maailma tehakse, lähevad? Mitu pilti on tehtud Laulukaarest või Ostankino teletornist? Kes neid vaatab? Mitu korda? Kuidas jaapani keeles like kirjutatakse? Kuhu?

好む

aitäh!

lugu otsides

heanaaberlikkus eelkõige

Ärge arvake, et ma oma päevad ainult kaasmaalaste ja ülejäänud packeritega  suhtlen. Oh ei, ega neil kohalikel ka pääsu pole. Nagu ma kuulnud olen, siis päris ilusat ja ausat, sõbralikku ja vahel farmi värske mahla järgi sisse põikavat austraallast kohtab rohkem just siin, läänekaldal. Ida pool olevat suuremad lained, kõrgemad majad, lühemad rannad ja inimtihedus suurem. Mida lähemale me üksteisele kolime ja mida enam teineteise kukile ronime, seda vähem me  inimsoole iseloomulikult  kaaskodanike ninaotsi näha soovime ja seda kaugemaks me teineteisest hinges kulgeme. Mis parata, distants ühendab ja vice versa.  See tingib arvatavasti ringiga sealtpoolt tulijate tähelepaneku, et siinkaldal on Austraaliat rohkem. Inimesed on avatumad ja sõbralikumad - ka kohtab neid rohkemaks, kui "Heyhowareyoumanyepi´mgood"; madal magalalinnak pole oma kombitsaid lõpututesse kaugustesse veel sirutanud ja õhtuti voolab pead pesevate inimeste juustest välja vahtu, mis igal pool lendleva tolmu ja liiva tõttu punaseks värvub. Nagu päris!  

naeratavad nad ka

Milline siis on üks korralik läänekalda auss? Pole veel päris aru saanud, aga toredad nad on - kohe kindlasti. Suhelda oskavad ja suhelda armastavad - seda ka. Muretud - ooojaaa. "Ma olen puhkusel. Kui kaua - ma ei tea veel. Paar kuud ehk? Võibolla jään siin kuskil paigale ja töötan mõne aja ja siis liigun edasi, kodu poole. " Püüa Sa sellisele veel selgeks teha, et ränk töö ja pidev muresolek homse pärast on elusana hoidva pideva pingeseisundi alustaladena hädavajalikud! Sajatama võtab, missuguseid logardeid ja mölakaid maakamar kandma  võimeline on, ptüi! 

elab rannas

Euroopas on enamus neist, kellega vestelnud olen, käinud - korduvalt. Ja neile meeldib see. Need, kes kunagi UK seljataha jätsid, ütlevad, et käivad iga paari kümnendi tagant seal veendumas, kui õige otsus kunagi ikka vastu võeti - ilm on ikka jõle sitt ja pole kriipsuvõrdki paranenud. Aga väisanud on nad ka idaeuroopat ja eriti vahva joonena läbib reisikirjeldusi fakt, et eelkõige reisitakse sõpru-sugulasi pidi. Eestit ja Tallinnat teavad paljud - eriti vanem generatsioon. Noored võivad kohati üllatada maailmajagu täpsustava küsimusega. Meid puudutav ajalookäsitlus on sama, mida ma kohtasin esimesel päeval - te olite osa Venemaast? Nii mõnigi katse selgitada USSR ja Vene erinevusi jooksid samasse auku - nii et olite Venemaa osa? Ja mingil hetkel ma adusin, et noh, fuckit - anatoomiliselt on see ju korrektne tõlgendus. 

Kui peole minna, siis tuleb kolme asja tõdeda - esiteks, muusika on kohe eriti s*** tümakas. Teiseks, naistemood näeb ette, et kabariitidest ja passiandmetest olenemata tuleb endale ümber venitada kas must, valge või punane ülinapp kleidiks kutsutav vöö. Nagu My Sweet 16 ehk siis, vahest tahavad käed kõrvast välja tulla ja silmi kratsima hakata. Kolmandaks, kõigil on lõbus.

Enamus kohalikest on krooni kandva riigipea vastu üles näidanud teatavat irooniat ning arvavad, et varsti on Austraalia vabariik. Ning usutakse oma erinäolisse - eks sellele aitavad kindlasti kaasa ovaalsed spordiväljakud-vahendid ja basseinid ja muu selline. Samas mõjub naljakana nende usinus käia hobuste võiduajamistel. We´re Australians, of course we dress up and go there! Hooaja eelviimane - Ladies Day - ja viimane - Cup - on ikka valusad palaganid, mille puhul renditakse limusiinid, meeste selga tõmmatakse peened ülikonnad ja naiste kübarad-kleidid -meigid on smashing, baby, smashing! See, et kaugel emamaal samuti talitatakse, ei meenu kellelegi :)

ebatasane tasandik

Ühesõnaga, inimesed nagu inimesed ikka, ainult et hästi avatud - ootad koos lainet ja saad laste nimede ja kooliedulugudega kurssi või valid poes õuna ja juba saad rääkida oma seiklusrikast ilmasolemise lugu.

Tore on ja toredad on. Samas, eelpool tutvustatud aussiliik on vaid veidi paiksemad ja staašikamad, kui meiesugused seakamararajalised. See tuleb välja siis, kui kuulata, kuidas nad maast räägivad. 

Mongolite sõnavaras on ütlemata palju sõnu hobuste kirjeldamiseks. Innuiitide leksikas olevat meeletu kogus väljendeid lume erinevate olekute edasiandmiseks. Kuna neil nähtustel on nende eludes olnud läbi kogu olemasolemise  väga suur roll, on see täiesti mõistetav. 

reissumies

Aga siin -kus enamuse maast katab käharast kidurani varieeruvate põõsastega punane liivakõrb ning iga enesest lugupidav ja vähegi kõrvalisse kohta põigata sooviv kodanik tallab neliveolise pedaale- öeldakse lihtsalt Outback. Kõnnumaa. See lakoonilisus tekitab mus õigustatud kahtluse, et kuskil tolmuse käänaku taga on mind ees ootamas kohtumine käharpäise nösuninaga, kes kaitseks kurjade vaimude eest valgeks võõbatuna didgeridood mängides tähistaeva sira lõkkekumaga  üheks puhub ja selle taustal ühe vägeva loomisloo jutustab. Sest tema teab seda maad. Tunneb seda maad. Hingab sellega ühes rütmis - ta elab siin.  Ja see tundmuslik side on talle kinkinud piisavalt vajadust märgata - tähele panna ajatute asjade ajalikumaid ilminguid. Ma loodan, et oma loos kasutab ta rohkem, kui üht sõna kirjeldamaks seda, mis on teda sünnist saati kandnud-kasvatanud. Nagu kollektiivse alateadvuse sünnist saati kohalik ikka - päris autraallane päris austraalia looga.

mõni lugu raiub end ise kivisse

Nii et, pane vaim valmis, kallis päris päris auss, 

ma olen kannatlik, ent ootusärev!

m

Seakamararada

Sipelgatel on hea süsteem. Lihtsustatult võib öelda, et siblivad näljaselt ringi ja jätavad endast jälje maha. Oma retkel panevad nad samasse puusse vaid korra - ja lähevad edasi järgmise puu juurde. Heasse kohta, kus näiteks suhkrusai on kapi taha kukkunud, satuvad nad ikka ja jälle tagasi. Mida rohkem satuvad, seda tugevam jälg jääb neist maha.  Usinad kaasvägilased  võtavad tugeva jälje üles ning peagi on sipelgail rada, mida mööda mõtet astuda, valmis.

andestage, kallid filoloogid, järgnev lõik

Ma olen päris kindel, et see marsruut, mida mööda me siin saarel liigume, kattub suures osas sellega, mis enamusel teistel teelistel jalge all. Kui mõnesajakilomeetrised looduspargiteemalised punaliivased teerajaaasad  välja arvata, vurame me kõik siin  piki üht joont, lastel oma sõidukeil sedasama bituumenihõngulist graniitklibutriipu neelata. Sihtpunktideks on suuremad linnad, mis vara- ja varutäienduspunktidena siravad kui tähed, ja ühes neid ühendavate radadega nad justkui maaliks kaardile Austraalia-nimelise ja lopergkerakujulise tähtkuju.

Kuna sellist liitsõna, nagu lopergkerakujuline, ei ole mõistlik kasutada, siis viitan edaspidi kujust rääkides seakoodile ja tähtkujude asemel kujutage ette seda kooti ümbritsevat imeilusat kamarat.  Piki seda seakamararada me  siin seiklusnäljaste ja elujanustena sipelgakombel siblimegi - ühed päri-, teised vastupäeva ja vaid vähesed otsustavad pioneeriks hakanuna peavoolust irduda.

 Kuigi ma olen olnud Austraalias veidi üle kuu, olen selle aja jooksul liikunud ca 2500 km - ja kohtan üha ja üha neid inimesi, keda olen juba kuskil näinud! Näiteks söön hostelis makarone ja sisse jalutavad prantslased, kellega 1500 km lõunapool jalkat tagusime; viin CV restorani ja leti tagant karjatab "Hey, Estonia, no moustache!" seesama Ben, kellega tutvusin Au teisel päeval Perthis; ostame pärast väsitavat snorgeldamispäeva väikelinna tanklast jäätist ja kõrvale pargab autotäis Eesti poisse, kellega koos tüdrukud veel nädal varem meloneid loopisid. Suisa hirm tekib, et kas ülejäänud aja jooksul veel kellegi uuega kokku puutume  :)

viru termiidid

 Sellised, me inimesed olemegi - niheleme üheskoos mööda maailma nigu oleks sipelgad püksis. Hea süsteem meil ikka. Minul on vähemalt nimemaagia näol  vabandus olemas :)

Mis on Imelik?

Ma olen kuulnud, et paljud japsid-hiinlased kasutavad europiididega suheldes arusaamise hõlbustamiseks lihtsaid lääne nimesid – näiteks Jack või John. Kuna meite keeled vast ei suuda neid välja hääldada / või ehk ei mõista piisavalt nime tähendust ja tagamaad?  Või on neid lihtsalt niipalju, et massis elamine on röövinud igasuguse individuaalsuse ja üksikisikuks olemise vajaduse? Või on ühiskondlik kord läbi aegade paika pannud, et „Mina“ on võrreldes „Meiega“ väärtusetu“? Või on neil lihtsalt sügavalt suva? Teadjanaised teavad seevastu rääkida, et kõrbeprintsid peavad vaat et viimse silbini õigekõlasõda. Kuna neile on nimi enamat, kui inimkutsung – see on auasi, staatus, kuuluvus. See on Mina.

Seda, et europiid europiidi kutsungit välja ei suuda  häälida, on minu jaoks uus. Aga samas – kui juba ühe prantsuse tüübi ema oli pojale öelnud, et „Misasja, Sa tahad Austraalias inglise keele selgeks saada? Nad räägivad ju nagu arengupeetusega lapsed?!“, siis pole tõesti põhjust paljut loota. Voilà – breakfast on brekkie ja sunglasses on sunnies ja warm clothes on warmies ja bus on bus. Mugav lapsendamine kandub ka nimede maailma.

Selline asja nagu euroopapärased nimed vastu algatavad nad varsti inkvisitsiooni. Evelin – hello, Sarah! Hi,       I´m Nele – Hi, Nela / You look like Emily! Kadi – Caddy? Kat? Nicole – Nic! Ja kui mingi mulgipudrutaja julgeb „Maur“ öelda.. mõni inimene on tegelt ka võpatanud. Mau..oourooo? Moory? Ma.. We´re gonna call you Max! Ja tihedamini, kui igalt teiselt, kuuleb ka „ What´s the English / Aussie version of it?“ Nii saab Madisest Mike ja Juhanist John ja Karlist Charlie ja Oskarist Oskar või üldistatult – polar bears. Mina laulan tavaliselt ühte laulu ja sellega saame veidi joonele. Ja lõpuks taandub ikkagi inimesele – mõned ei püüagi ja noh, ega nad ju ei peagi. Samas teised püüavad andunult ja varsti mõni ka oma keele nikastab, aga seda rohkem saame sõpradeks.

Tegelikult pole ju niiakauaks vahet, kas Sulle Peter või Pjotr öeldakse, kuniks on kuskil oma kodune vaovahe, kus elu lõpuni saab pühas rahus Peeter olles kardulat korjata ?

ilmselge konspiratsioon!

mõõnamõnna

seal kubiseb sellistest

Selleks, et kuskil organisatsioonis tõeliselt head tööd teha, soovitatakse selle kõigi astmetega kursis olla - alustad purksipraadijana ja siis võitled-võimled end aste-astmelt ülespoole. Päris kuldemmi tippu jõudes hingad iga rakuga samas rütmis, evid väga kasulikku kogemustepagasit, silmaring on kindlasti laiem kui mõnel kanapilguga tippjuhil ja oled arvatavasti suuteline olemasolevast meeletu sünergia välja võluma. Minu jaoks algas Austraalia ka kõige alumiselt pulgalt, vähemalt nii mulle tundub - Perth oma tõelise mülgaspackeriga, sellele järgnes kanakanavon, mis oli nagu väga vilu ja vihmane, ent sääserikas suvi. Seda rikastasid paljud uued kogemused ja kontaktid ning vürtsitasid meie armsad kantrikaraoket viljelevad aboneegrid, tõelised eesti mehed (ae kallis kodu, kas ägad ossipõuas?) ja tõestus sellest, et kui südamevalu, kibestumus ja enesehaletsus ülesuitsetanud vana naise sees alkoholiga kokku saavad, ei sünni sest miskit helget. Kõik on kuskil oma teel, eksole.

Aga edasi on olnud......whoaaaaaaaaaaaaaa, mu kallid sõbrad!

detsembriks seniiti!

Ladusime oma kogu maise vara autosse ja jätsime selle kõige alumise pulga seljataha. Suunaks põhi ja kui me paarsada kilomeetrit hiljem kaljukitse pöörijoonel autost välja astusime, paitas põske katkematu kuum tuulevoog, andes aimu eesootavast. Igileitsak?

levipeilijad

Austraalia kohta võib öelda, et suur maa, väike levi - vodafone mitte ei kao levikaardilt ainult linnast väljas, vaid helistamine on võimatu ka väiksemates linnades. Nii me sukeldusimegi ligi nädalaks pea ees imelisse Ningaloo leviauku, mis oma võludelt paneb isegi Narnia kapitaguse kohmetuma.

 võlumaa uksehoidja

esimesed tervitajad

Tegu on Läänekaldal laiuva Suure Vallrahu väikevennaga. Ainult selle vahega, et korallide vahele minekuks peab lihtsalt randa minema ja sada meetrit vette astuma. Ja selle vahega, et seal käivad iga aasta maailma suurimad kalad - vaalhaid - talvitumas. Ja siis saab nendega ujuda! Koos! Me jõudsime siia umbes paar nädalat ja  400 $  liiga hilja, seega võite juba arvama hakata, kas ma kunagi siia tagasi tulen või mette.

teineteist snorgeldades

Rannad on...vanduma võttis! Ongi olemas sellised rannad, kus on lumivalge liiv ja kuskil taamal müriseva lainevalli taga sulab oma mitmesmitmesmitmes erinevas sinises  värvitoonis vesi pilvitu taevaga kokku. Jah, siin saab postkaardis ujuda!

kalaseinaralli

Ja veel kuidas saab ujuda! Siin on rand rannas kinni ja esimesel päeval alustasime täiesti uskumatust Coral Bay rannast. Edasi tuli Turquoise Beach, kus ei pea ujuma - oled vees, mask näos, toru suus ja hoovus kannab Sind üle meeletult kauni korallmaastiku, kus kalu on nagu Hiinas riisiteri. Oleks vaid riis nii naljakas, kuna ... no ütleme nii, et see on ikka valus tsirkus, mis seal vee all toimub! Kuna snorgeldamine on natuke pinnapealne... nagu 2D kino, noh, ja mind see satelliidimängimine eriti ei rahuldanud, siis vahetasin maski-toru ujumisprillide vastu ja veetsin enamuse ajast sukeldudes. Kaladega koos ujudes. Ning kalu taga ajades! Äge! See on uus hobi!! Oyster Stack rannas algavad korallid kohe kaldast ja mõõna ajal on mõnna, kui nad kõhtu kriibivad. Mõõnamõnna on nende kõhukriimude nimi.

kohe tuleb mõõnamõnna

siinkohal tuli pool ookeani kopsu

siin sain krambid

ja siin ma juba nutsin

rahustavad ülekäigurajakalad

Ahjaa. Kas ma olen juba maininud, et ma armastan oma kaamerat? :) Kui esimene reaktsioon oli kõike, mis liigub või natukenegi koralli meenutab, jäädvustada, siis edasine tegevus progresseerus juba lähivõtetele ja parima pai sai ego siis, kui suutisn ujuda allpool kalu - nemad snorgeldasid mind. Ha! Ja läbi koralliaugu sai ka ujuda!! Aitäh, kallid vanemad, et ujumistrennis käisin ja aitäh kallid Heidi ja Ain, et mu kopsud koguaeg õhuvahetust ei vaja! Seal vee all hästi lähedal üle korallide ujumine tekitas samasuguse tunde, mis valitseb neil hetkil, kui ma unes lendan - whoaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaajeeeeeeeeeeeeeee!

mahtusin küll

ma tean, awwwwww

üle selle hõljuda.. jaaaa!

Võibolla pole see saar organisatsioon, vaid hoopis liblikas - ja sel juhul on nukkumisperiood ametlikult läbi. 

It´s ZE Beach! 

Aitähaitähaitäh!