raske on lahti lasta..

kunagi ammu teele pandud kosmoserakettidele anti suund kaugusesse, päikesesüsteemist välja. mida kaugemale päikesest, seda suuremaks kiirus neil muutus. Kuniks hakkasid nad päikesesüsteemi kaugematesse nurkadesse jõudma - viimase orbiidini, viimase piirini, kus Päike neid veel kinni võis pidada, kui nii võib öelda. ent siis juhtus imelik asi - nende kiirus hakkas vähenema.

mis edasi saanud on, pole ma teada saanud.

ent sama tundub ka Sinuga olevat. minu süsteemi kaugemale nurgale lähenedes on kiirus vähenema hakanud.

mis edasi saab, pole ma teada saanud.

madly, world!

Väljas hiilib lähemale talv - nädal tagasi tantsisid Kloogal esimesed helbed oma kõige metsikumat tantsu, püsides lihtsalt spiraalis liikudes aknaga samal kõrgusel. Aga nüüd, praegu, 20 min tagasi hakkas tõeline lumetamine - selline, kus aknataguse laterna vihku hiilis esmalt esimene, seejärel teine helves. Niimoodi, et silm ei taband, aga tajus, et miskit on toimumas. Ja nüüd käib väljas ilus, kaunis, rahulik tantsisklev Saabumine. Selline saabumine, mis haarab pilgu ja viib selle kaugusse, sinna, kus mõte pole ammu uidanud. Ja hinge tuleb hea, soe, natuke kurblik tunne. Ja ilus tunne. Vot kuidas oskab üks kena aeg Saabuda - hiilides end suureks, vaikseks, südamelähedaseks! Jaaaa!
Lumesajus üha kaugemale kõlas see lugu:

head isadepäeva!

Ehk siis uusi uudiseid kured-kapsalehed rubriigist.

Terve raamat on leitav siit ja info pärineb Wimbergi blogist.

vutt-vutt kinno!

edastan teate Chrisu blogist:

Volli Pall

esilinastus / premiere

21.11.10

20:00

Animated Dreams

Kino Sõprus

Noor Eesti Anima programm / Young Estonian Animation

future is now

heh. ulmekates on vahest selline koht, kus inimesed on mingil põhjusel olukorras, kus tuleb kaevuda datasügavustesse - et umbes "how did we get here" või et "millised need meie esiisad olid" ja "miks/kuidas see kõik alguse sai". Ja siis lükkab arvuti ekraanile vana-vana-vana (filmides mitte-hd) videolõigu mingist suurest, ajaloolisest sündmusest, kust ei ole puudu ei suurejoonelised kaadrid ega ka kirkast tulevikust ja helgemast homsest pajatavad kõned. Selliste hetkede tegelik kaal ja mõju selgub muidugi siis, kui Sa oled kuskil võõral planeedil või triivid viimseid energiatukseid pulseeriva täheristleja pardal tundmatus galaktikas. (Aga...seda ka ju, et me elame koguaeg neis hetkedes - neis, mis kujundavad homset - ja nii kerge on seda mitte näha.) Tulevikku ju teeme praegu - ja näe - mõned on selle ilusasti salvestanud ulmefilmi tagasivaate formaati ka. jeee, future is now!

aa, et Sul oli halb päev?

jõuluvanale

Jah, ma tean, et oleksin saanud parem olla. Ja jah, ma tean, et asjad ei tee õnnelikuks. Aga ma tean ka, et nende kasutusmugavus võib õnnelikumaks teha. Seega, bring it on - see asi võiks küll letttidele jõuda!

hängimise uus tase

Nonii, poisid-plikad! Istutage juba täna üks tugevate okstega puu (tulevikule ja teistele mõeldes istutage paar noort ka!). Ja tõmmakem koos kerra!!
Niimoodi tahan küll hängida -  kuhja raamatute ja märkmikuga. Ja lihtsalt olla. jaaaaa!

ai, kuidas hängiks! hängiks terve perega!

nüüd on küll nii, et kannibalid jätavad mind magustoiduks

pamparampaa, palju õnne mulle! ja mu kopsudele. ja mu maitsemeelele, mis suudab mulle väga palju elamusi pakkuda. ja mu riietele, mis kannatavad nuusutamist ka peojärgsel päeval. ja juustele, mis ei haise. ja nii edasi. on aduda, et ahjaa, niimoodi ma siis oleks endas pettunud.

aasta on piisavalt pikk aeg, et tobitamist natuke nostalgiliselt meenutada, aga suits on endiselt hall, mitte roosa ega lilleline. ja käin ringi, vahes mõttes noomides/haletsedes/üleoletsedes neid, kellel pole kahju ei endast ega rahast. aga unes teen küll vahest suitsu.. ja siis ärkan üles ja nii häbi on enda ja kõigi ja kõige ees, et pole siin ilmas kohta, kuhu silmi peita.

AGA mul jääb iga kuu üle 1k alles, ja selle eest saab käia skyparkis hüppamas ja ujumas ja lumelauatamas ja wake´imas ja lennukist korduvalt välja hüpata ja kui rulal laud katki läheb, saab jälle uue orgunnida jnejnejne ja saab koju lilli osta ja täna teatrisse minna ja selle kõige tulemusel on nii hea olla et siga ka ei sööks ja kuidas veel.
and how tasty I must be! :)

ja lõpetuseks üks eriti hull ad, mis mõjub vist isegi liiga tugevalt - et nagu sõidaksid jänest ja selle eest võetaks load ära or smth.

niuks. niuks. niuks.

Kutsub. Tõmbab - üha tugevamalt. Sedasi, et vaatad pilte ja ühest küljest ihkad kõigest väest sinna, samas kui teine külg tunneb, justkui oleks seal juba käinud, olnud, elanud. Ja kolmas külg nagu olekski seal.

rohkem kui vahet-pole-mitu sõna


raske see mitmekülgsus, eksole.

shun the non beliver, shunnn!

look charlie, its a leopluridon, a magical leopluridon! its gonna lead us the waaay...



we´re on a bridge, chaaaaaaaaaaarlie!

w.h.o.a.a.a

mees minevikust

aeg eputada. egas midagi, kuskil keskel jalutan ja kuskil 38´ peal peksan naist. simple.
tegelikult olin ma Haapsalus juba kell 1300. 1400 vaatas mulle kirsi tom (kõik vähemalt viitasid talle kui tomile ja kirsile) ja arvas, et mu habemest peab pornolenks saama, sest 80ńdatel olid kõigil sellised. khm. No saigi. Promenaadilt kuskile ooteasendisse, kuniks vihm üle läheb ja lapsi filmitakse ning sealt edasi juba korterisse, kus läks eriti kaua aega  - tead, vana pea õpib oma paar repliiki ära ja kujutab asja väga hästi ette ja siis tuleb välja, et hakka aga karjuma, vihaselt kohe. krt seda ma oskan küll, ainult, et kaks aastat olen ennast ju sellest  vabaks elanud :D sõnad läksid sassi ja pea hakkas valutama ja siis tuli Ain Lutsepp ja ütles, et ärge liigutage, abi tuleb kohe. aga jah. mölakat on ALATI olnud mõnusam mängida kui mingit illikukut inglikest. ei hakka vähemalt igav.
esimene osa oli selline


ja teine selline (kus ma seal teises olen, ei tea, kuna pole veel ise jõudnud vaadata):


armas on see, et mul pole ju telekat ja ainus, kuidas nad mulle seda sarja võtetel kirjeldada oskasid, oli et see on naistekas. aga selline hästi südamlik. vot siis. naisteks. südamlik. mine ja karju. südamest. ja saad vastu ka .. südamest. ent selle madistamise keskel oli hea olla - näha, kuidas inimesed teevad hingega oma tööd.

ja siis oli kell üks, kui ma tagasi koju jõudsin.

aeh kui hea

mitte see, et koolivaheaeg on (jee koristada saab) või et internetiühendus võiks olla limiteeritud anti-nolifer filtriga, vaid miski muu. miski muu, mis paneb õlgu vastu diivani seljatuge suruma ning vaikselt muheledes silmi sulgema. sadagu vihma või paistku päike, rõõmu pakuvad nad mõlemad - hästi sajab ja hästi paistab.
pluss et see suvine lemmik on pandud sellisesse vormi, et kohe mitumitumitu korda saab kuulata. silmad kinni. muheledes. sest et... aeh kui hea on.

varsti ainult ületunnid ongi

Ei tea jah, kui palju aega hakkab seal minema - no tunnikese tahaks ikka päevas :)

siia tuleb skatepark. KOOLI KÕRVALE!!!!!!!!!

metsametsasmetsast

Kuulge lapsed, minge metsa!
Jookske, hüüdke!
Minge rappa, pallil andke tappa!
Olge metsas, kuulake:
Mida iidset, mida tarka
Täna Sulle öelda puul,
Kellel okstes sasib tuul?

Aga hoidu koolimajast,
See on käsk vanast ajast!
Sest et kuskil pimedas,
Tagumises klassinurgas,
Silmis kurbus, tühi pilk
Tilgub pisar tilk-tilk-tilk,
Ulub üksik õpetaja

Kui on möödas hirmus nädal
Ära käidud puhkehädal
välju metsast, tule rabast
Nopi pohlad oma nabast
Metsakutsast koolilapseks
Koolikollist õpetajaks
Ongi kogu hookus-pookus
Algab jõuluaja ootus

ma mäletan, et mul oli meeles

Jah. Aastad läevad ning süntaksid mu kuplialusel ürgmaastikul samuti.
Tulin koju - rõõmsana. Terve tee rõõmustasin, kuna sain trennis ühe trikiga elik (hüppe)elemendiga väga hästi hakkama - nii nagu ikka, peab esmalt aju aru saama, kuidas midagi teha. Minu aju sai ka aru. Ja siis sai keha ka. Olin terve tee väga rõõmus... kuni vahetult enne kodu sain aru, et mul pole see trikk meeles, mis mul välja tuli. Justjust - mitte, et kuidas seda teha, vaid mis see üldse oli. Deeem. Aga rõõm jäi!

Ma arvan, et tulevik ongi selline - Sa oled oma laste üle õnnelik.

Ainult et sul pole aimugi, millised nad välja näevad.

maailmatasemel rebel

nii platsil kui tribüünil, gogogogooooooo! 
endiselt, ma olen sõnatu - naeru tõttu.
:D
aitäh, Elu!
ahjaa, ja aitäh, elu24! operatiivsuse eest :D
REBEL!

El Viaje Definitivo

Viimane teekond

...ja ma lahkun. Kuid linnud jäävad laulma;

ja minu aed jääb ja roheline puu ja kaev.

veel paljudel õhtutel saab taevas olema sinine ja mahe

ning kellatornis helisevad ikka kellad,

just nõnda, nagu nad helisevad sellel õhtul.

Inimesed, kes mind armastasid, kaovad kord

ja linn muutub igal aastal uueks.

Aga mu vaim jääb alati koduigatsuses rändama

mõnes mu lilleaia kaugemas sopis.

                        Juan Ramón Jiménez

appi, töötud, appi!

Jah, kõigel on põhjus ja ümbritsevas pseudokapitalismis (ainult kulutamine ehk lihtinimene olemine, õnnelik tarbija ei tee ju veel kapitalistiks, ega ju?) veel ka roll, mida täita.
Nüüd, nagu ma olen aru saanud, on paljudel, kel mõni töötust sõber, hea meel - on, keda hommikul stockmanni ette sappa saata, et see siis kataloogist (loe: partyghostidega kollasest piiblist) etteluuratud mantli/saapapaari kell 8.03 ära ostaks.
tulge appi, töötud, mul on seda limiteeritud koguses läikivat panni ja neid punaseid saapaid ja seda sinist teksapüksipaari vaja saada!!!

Tõesti, kallis Elu, Sa oled parim stsenaarium! :D

come rain or come shine

uhh.
miks on hea meeles pidada, et kõik on omavahel ühenduses? austada, teietada, Sina suur-essitada? võtta vastutust?



austus on päiksekreemiks suvel ja kaitsvaks keebiks sügisel siis, kui sajab.

voh millest poiss aru sai

näe, ratas

oskavad küll, kui tahavad. sõita, naeratada. filmida ja lõigata. lugu ise muidugi eestlase närvikava arvestades ülimalt intensiivne :D hea, et inimesed teevad. hästi teevad! jeee.


ps. kuidas, kurivaim, nad nii pikalt seda liikumist ülalt filmisid?

ringiga tagasi ehk eeskuju kasulikkusest

Eelmisel aastal, kui minus ärkas pisike kokapoiss ning ma leidsin, et mu päkapikud on enamat väärt, kui veerandilõpu-šokolaad, asendasin ma viimatimainitu veerandilõpukoogiga - õunakook oli minu esimene üldse vist ja ilgelt nätske, puuviljaleivast söödi ainult aprikoosid-ploomid-rosinad ära (koorikud anti mulle) aga napoleoni koogi peale ei tulnud enam ühtegi sotsiaalprojektilikku "mmmm kui head"-d. (Oi neid heatahtlikke silmi, kes mulle otsa vaatasid ja minu kohtuotsuseootusärevat nägu nähes teatasid, et "Õpetaja, see on maailma parim kook, mida ma saanud olen!". vale, ent ilus ja ülla eesmärgiga vale.)
Nüüd siis oli vaja asja edasi arendada ja ma teen igale vabariigi tulevikule sünnipäeva puhul koogi.

asi on läinud niikaugele, et mind peetakse miskitpidi maiasmokaks, ("õpetaja-õpetaja, mul on Sulle üllatus! - ja nähes mu nägu - "ei-ei, see ei ole midagi magusat!"), iga päev leiavad mu lauale üllatused, mis pakitud erinevatesse värvilistesse paberitesse, thank you, mr. Fazer and Kruuda and Lady Laima as well, eksole :)

ahjaa. ringiga tagasi - mitte ainult kommid. täna tulid ühest perest kaks last kooli - üks esimesse ja teine teise klassi. ja mõlemal oli kaasas suur taldrikutäis õunakooki. lihtsalt, heast südamest. ja kõigile. heast peast.

jeejeeejeeeejeeee
ajee.

õpetajate päevast

kas Te teate, et õpetajate päeval saavad kõik õpilased magusat? see lugu toimub nii: kui üks õpilane toob midagi magusat, siis saavad kõik õpetajad natuke suu magusaks. kui kaks õpilast toovad kooki, saavad õpetajad natuke rohkem suu magusaks. kui kolm õpilast toovad, siis saavad õpetajad juba täitsa korralikult maitse suhu ja jätkub natuke ka õpilastele.  kui neli-viis õpilast koogi toovad, siis saavad õpetajad söönuks ja ka õpilased saavad täitsa korraliku tüki. ja kui kõik õpilased toovad, siis saavad nii õpetajad kui ka õpilased korralikult magusat. traditsiooniliselt võib tuua kooki, torti, küpsiseid, komme ja šokolaadi. lilled pole sel päeval ette nähtud, ent neid võib ka tuua, kui südames ikka väga suur soov õpetajat õnnitleda  on.

eks näis, mis saab, üks tort on juba laual :)

what´s your sport, honey?

ma arvasin, et skyparkis trennis käimine arendab teataval määral koordinatsiooni - õige ka. et siis on parem laudamas käia - on ka. aga ega seal akrobaadiks ei saa - vähemalt selliseks, nagu indias. et nagu, whoaaaaaa!


tegelt ka, millest nende meeste lihased tehtud on???? boamaolihased?

moi, ja maiasmokk?!

Kust küll pärineb eksiarvamus, et ma olen parandamatu magusahoolik?
"Õpetaja, mul on Sulle kingitus". Ja kiirelt lisatakse otsa "Aga see ei ole midagi magusat".
Vahtranina sain hoopis.
:)

coming soon

http://vimeo.com/14237931

küsi ilusti...

Kui ma taaskord sõitsin ühel päeval rongiga koju, siis nägin, et Keilas sai üks habetunud onu suht kurjaks, kui nägi lapsi meie vagunisse sisenemas. Kuidagi pinges oli - seda märkasin. No ja siis tegin uuesti silmad lahti Tondil. Lapsed olid läinud, onu oli alles.

Vaatasin aknast välja ja püüdsin jõuda enne baltat tagasi siia maailma, kui:
-"Räägid Sa eesti keelt?" - ülbelt, otsekoheselt, kärinal.
-vaatasin aknast välja, lootes, et see ei olnud mulle mõeldud. ignoorignoor.
aga ei.
-"Minge te kõik v***u raisk!.. Minge kõik p***i raisk! Kõige täiega!" - üle vaguni, kõigile.
10 sek vaikust
- "Minge kõik ---II---, niikuinii ei oska te elada jumalatunnetusega!"
Järgmine oli juba kindlalt minule. "Mida Sa irvitad raisk?!"
- "Hakkas kergem või?"
- "Mine p***i raisk!..Hakkas küll, aga mis see Sinu asi on raisk!"
-"Vali vähemalt austusest teiste vastu sõnu, siin vagunis väikesed lapsed! Ise vana mees, pikk habe ees!"
- "Kuule mul on neist lastest jumalast pohhui, ma valin ise, keda armastan! See pole Sinu asi!"
-"No alusta siis iseendast!"
-"Sa alusta ise, raisk!".
Vaatasin aknast välja. Hea tunne oli - ammu alustasin ju! Olime möödunud Lillekülast.
Ja 2 minutit hiljem, Balti Jaama perroonile lähenemas:
-"A Sa mulle õlle ostad vä?"
-"Ei."
-"Miks?!"
-"Ma ei ole huvitatud".
-"A no ilusat päeva Sulle!"

vot siis. naersin pisarateni, tegi päeva jah ilusamaks. eriti naljakas oli see, kuidas perroonil mu seljataga käratas sama hääl ühele möödujale "anna suitsu raisk".

Sellised kuraasikad pidid kaugele jõudma. No tema jõudis Paldiskist Tallinna, eks see ole kah juba paras kaugus.

Ja no ilusat päeva teile!

Euroopa Nõukogu: sõnad „ema” ja „isa” on seksistlikud

Tsiteerin uudist, mis lisaks kategooria "whötthefööök" täiendmisele näitab, miks maailma asjad nii tähtsad on, et minu väike aju neid enam ammu ei taha/suuda läbi hammustada:
"Et võidelda seksismi vastu, otsib Euroopa Nõukogu sõnu, mis on sooliselt neutraalsed, ja soovitab kõigil 47 liikmesriigil loobuda ametlikus suhtluses „seksistlikust keelest”.

Šveitsi esindaja Doris Stamp nõudis, et naisi ei kujutataks enam „passiivsete ja teisesordiliste olenditena, emadena või seksuaalobjektidena”, vahendab Leedu Delfi.

Šveitsis ongi esimese riigina vastavad ümberkorraldused tehtud. Šveitsi pealinnas Bernis kaotati ametlikust keelepruugist sõnad „ema” ja „isa”. Tänapäeval nimetatakse neid „vanemateks”.

Vanemad on nad ju niivõinaa, aga palun öelge, milline naine ei taha end tunda naisena? Milline ema emana? Milline naine (üldistatult) ei taha end tunda ihaldusväärsena? Misajast viitab "ema" passiivsele ja teisesordilisele olendile?

as The French wüd sei: whötthefööök?

ketšupikogus ja -stiil ekraanil kui elu(meele)olu parameeter

Seda, et kebens müüb, teab igaüks. Ja et vägivald müüb, teab vist ka igaüks, kelles veel miskit ürgset alles. Alljärgnev kõditas aga hoopis kuidagi sellise nurga alt, et kas see ongi meie olevik ja üha süngem tulevik, kuhu me mitte ei suundu, vaid sumbume- suurasumite üksikud hinged, kellel a) on väärtused ja nad võitlevad nende eest (eesmärk pühitseb abinõu) / kutsugem neid kasvõi fanaatikuteks; b) pole väärtusi ja hinge ( -> mõtetu vägivald as fun ja raison d´etre); või c) veel hullem, inimesed, kes on elus pettunud, kelle maailm on kokku kukkunud - neilt on aated röövitud, kokku kogutud ja peale kustud nii, et hingest on alles jäänud vaid sünge kogus hävitamishimulist vimma.

Kino peegeldab läbi oma veidra prisma elu - siit saab ta ju ainest? Tundub, et mingisugusele inimestevahelisele ja -sisesele ükskõiksusele ja hoolimatusele see ju viitab. Empaatia lõpp? Või appikarje?

gifts for granny

Püüdsime arvata, mida üks päkapikkudest vanaemale sünnipäevaks kinkis. Arutelu "vanaema-naisterahvas-tüdrukud-mängivad-nukkudega" viis arvamusele, et ehk oli pakis kortsudega barbie. Nali naljaks, aga kuugeldades "old barbie" sain aru, et teisteski koolides on sel teemal arutletud.

teemasüüdlasest vanaema sai aga panni.

arusaamu hügieenist ja romantikast

- "Kasuta ikka vahetussärki, nüüd käid selle sama särgiga, mille täis higistasid."
- (nuusutades) "Aga ei haise ju"
- "No homme haiseb, bakterid teevad Su higist pesa ja puuksutavad seal öö otsa!"
-" Las peeretavad!"
- "Aga siis ju tahavad kindlasti kõik tüdrukud Sind kallistada?"
- " Ma kallistasin raipehaisust koera!"

-"?!??? WHAAAAT?"

-"Ta lamas hiireraipel ja haises selle järgi".

vot nii, tüdrukud. elu on sigakordumatu ja äge!
:)

hommikul kell 7

fogging by / päkapikkude manu

tööl tundras

nokia buys youtube?

Üle prahi äge, kui toredad asjad putitatatkse natuke totrate asjadega veelgi toredamaks!
leiad sellise raamiga video, nagu all näidatud. paned loo mängima. vajutad pausile. siis vajutad vasakut nooleklahvi paar sekki all ja hakkad mängima. SNAKE!!!!!!
töötab youtubes, siin blogis mitte.




selle loo peale mine või ise kontorisse tööle!

see asi on arvatavasti kõigile ammu teada, aga ma sain ka nüüd, HAAAAA!

särajee! sütitav!

kui nüüd aus olla, siis see on üks sellistest eluavaldustest, mille kogemise järel oled kui puuga pähe saanud. aga..nii ongi - elu on täpselt selline, millisena Sa seda serveerid.
Nii palju rõõmu ja rahu kiirgav inimene mõjub juba selle väikese video vahendusel ebamaiselt inspireerivana! Esmalt hakkas muidugi natuke häbi, kui endale ausalt otsa vaadata..
Life is what you make of it, isn´t it?

Jaaaaaaaa!

mis maa see on

Kesk neid ilusaid hetki, mida mul on rõõm kogeda, tuleb vahest ette ka neid, mis panevad mõtlema, et esimene, teine, kolmas, maeiteamitmes eesti parasjagu oma palet näitamas on - ühel hetkel oled selili, hoiad teistel puhast sära kiirgavatel inimestel kätest ja teed kell kaks öösel päikesetantsu; näed kõige ehedaimaid, puhtaimaid hüvastijätu pisaraid; koged taaskohtumisrõõmu või oled lihtsalt - ei koos ega üksi, lihtsalt oled.

Või siis oled ühes pisikeses asulas suvelõpupeol ja vaatad, kuidas kõik inimesed on maani täis, või sinnapoole teel - soost ja vanusest olenemata. Ja otsivad - kindlustunnet, turvalisust, enesekindlust - kõige madalamatest sfääridest, püüdes ennast unustades teisi jalge alla trampida.

Mu isa töötab hullumajas ja ega neil pärast neid pikki aastaid vahet ei ole. Ta on suur mees, joob liitri viina üksi ära. Lööb rusika lauale ja ütleb, et täna joob tema viina. Pärast lööb selle rusika juba, kuhu juhtub. Ma ise joon ka - räigelt. Koomik olen. Koolis käisin ka, kutsekas. Pool aastat ja siis sain aru, et see pole ikka minule. Joon, veelkord joon ja kurat, juua ma oskan - aga ega seda enam lõpetada ei oska. Ei näe mõtet ega põhjust. Aga teid ma austan, kometit oskate teha! Krt, ma olen ise ka ikka koomik. Aga mu sõbrad tahtsid teada, et kas te olete peded?

Ja näed selliseid..kurbi silmi. Natuke ennasthaletsevaid, ent samas ohtlikult alla vandunud hinge pisaraid. Ja need pisarad, see äng, kumab kuidagi tumedalt kõigi kohal. Kõige taustal.

Kuidas hiljem sellel ja tollel teisel tüli lahenes, ma ei tea. Ja kuidas pidu lõppes, seda ma ka ei tea. Aga lõbus tundus neil kõigil olevat. Oleneb muidugi, mida lõbuks pidada ja kuidas end lõbustada.

Sotsiaalne mitmekesisus, kas see ongi Su palede valem? Et ongi ühel maal mitumitumitu maad? Nii on ja nii jääb?

tuut-tuut, aastat uut!

Heameel on, et see jube 70 päeva kestev puhkuseõudus lõpuks hambad virna virutas! :D
lühidalt võib öelda, et jaaa, juba mitmendat suve on parim viis end kooliks häälestada kutimutis noorte ja andekate tegemisi kõrvalt vaadata ning neid tulutult magama kamandades/mangudes/kavaldades. Kutid-mutid, ajee!

Pärast laagrit oli kohe järgmisel päeval kooli minek. Ja rongist maha astudes kilkas perroonil üllatunud hääl - "oi, see on ju Maur!" Hahaa, hea algus, see preili tuleb meil kooli aasta-kahe pärast, tuju tõstis igatahes veel rohkem lae alla.
Täna oli see päev, mida tavaliselt ei oska karta, kuna ta tuleb salaja, ruttu ja maandub mürtsuga ning on läbi enne, kui mõelda jõuad, et mis see siis nüüd oli. Oma päkapikkudega läksin teise klassi - esimest korda ei võtnud ma esimest klassi endale. Arvatavasti on kohalik elula nii harjunud sellega ja pisikesed imikust saati teadnud, et mina nende esimene õpetaja olen, et igati mõistetav oli täna kuulda, et "Mu õde hakkas nutma ja ei tahtnud täna kooli tulla, kui kuulis, et Sina tema esimene õpetaja ei ole". Hinge sigasoojendav!

Nii et - pole siin midagi, ikka uue hooga edasi, eksole? Ajurünnak teemal koolialgus:

Kuldne vaher, pilved, päike,

kuskilt ilmub vihmapiisk..

tuleb kilge, kostub naer

kured läevad, Sina jääd

lilled sülle, pere kaasa

koolitee nüüd sihiks saab

suvi - las see tuksub põues

kool ju teab - on sügis õues.

SÄRAJEE!

noorus pikslis

vahest viivad tunded mõistuse peast ühes peaga

kome(e)t

digilauldes pidupanemas

pjotr panic

laagris on õhtune magamasaamine alati suure küsitavusega tegevus - üleeile sain sõba silmale kell pool neli. Aga õnneks pole unel tulekuga muret - pealegi, eriti magus on ta siis, kui läbi paokil akna kostub vihmasabin. loomulikult tuleb ka unevõlg tasuda - ja eile sain seda teha lõunasöögist õhtusöögini, taustaks noorte koorislaulmine - hea juhendamise korral on see parim soundtrack, ja tundub, et Hirvo knows his shieet rather well :D
kuna on täiskuuaeg, siis sain ka poolpimedas metsas joosta - kell 10 on juba nii pime, et silm seletab küll puude kontuure, ent jalgeesist peab pigem miskitmoodi tajuma. augusti pimedad ööd, ajee! kuu sillerdab sajaga - ja kui ta sillerdab Lohusalus üle laisalt loksuva vetevälja ajal, mil tähed üksteise järel süttivad, siis mingil  hetkel jäävad isegi rohutirtsud vakka  kesk seda meelevaldset rahu.
siis saab istuda ja vaadata, kuidas kuurada üle vee peaaegu et sinuni tuleb - vaid üks väike kalapaat on end sinna sättind. siis on see hetk, kui mõte läheb rändama ja tema asemele  poeb hinge rahu ning tunne on selline, nagu oleksid üksinda siin maailmas - noh, peaaegu üksinda - üks on väike poiss ja teine suur kuu. miuu.

hea on olemas olla

aitäh Sulle!

Tegime Sulle mälestuskontserti - Su ema eestvedamisel ja paljude kaasalöömisel. Ta ajas asju sellise usinuse ja pühendumusega, et juba kaugelt oli aru saada, kust Sinul see omadus pärines.
Õismäe, Taebla, Dolce noored - nad kõik taastasid Su tantsud ja tulid, esinesid. Seda, kui raske on Su tantsu taastada, kui oled need mõttes igaveseks matnud, tean isegi - need noored on väga tublid!! Neid tantsides on ikka tunne, nagu Sa vaataksid kuskilt kõrvalt - ees, seal kus Sa tavaliselt olid, on ju vaid vari. Ja iga kala puhul ma tean, mis nägu Sa teed :D
Kohal oli 300-400 inimest, palju sõpru ning õhkkond oli ülimalt südamlik - soe tunne tuli ja jäi hinge.
Antile ja Karelile eriline tänu laulude eest.

Ja aitäh kõigile, kes tulid ja koos olid!

Läbi selliste pisikeste, ent tähtsust omavate monumentide püstitamise hakkab kergem ja samas kurvem - see kurbus on kuidagi rahulik, leplik ja ilus. Ning üha selgemaks saab tõdemus, et loodus tühja kohta ei salli - inimesest jäänud kohta täidavad kibedad pisarad, naerusuised mälestused ning aeg. Ja mida kallim inimene, seda suurem see koht me hinges on, mida täita tuleb. Ja Sina jätsid endast ikka kuradi kaldeera maha, mees!

Kurb on. Ja tühi on. Ja .. hea on.

enam kui 3000 sõna

Tantsusammud Silvia Purje varrukast

sellised me oleme - lihtsad ja õnnelikud :D

mäe peal  puude  vilus -näitlemine ja  Mirko Rajas ning all orus laulud ühes Raul Talmariga

what. the. fuck?

kes siis ei tahaks toita kalu enda ja peatoimetaja surnud naharakkudega?

igati patriootlik hommikuäratusprogramm

esiteks

teiseks

ja lõpetuseks midagi hingele ka


head taassünnipäeva!

igavene tuli kutimutis

leia seadusest lõik, kus on üheskoos sõnad "noortelaager", "tulemasin" ja "pärak" ja siis tule mulle rääkima, et kell seitse ei või äratust teha. selliste sõnadega lõppeb mu esimene päev laagris. jip, I´m back and having the fun of my life, again :D
nagu eelnevatelgi aastatel, on noored siin vahetuses vabad, humoorikad ja elujaatavad. khuul. võtsime nad aga vastu ja siis õpetasin neile tantsu, teised said sel ajal draamatundi. hiljem tegime hulgim etüüde ja kirjutasime kirju - ja see, et noored salvrätikut wc-paberiks peavad, ei tohiks veel sõnumile vett peale tõmmata! :D
kui enamus päevaseid emotsioone tundus olevat seotud taaskohtumistega - enamus lastest on vanad kalad ja tulevad siia kes sajandat, kes kuuendat korda - siis oi, kuidas mu habe neile ette jäi. sest see on punane. sest see on minu näos. sest ta on. ja nii edasi. sest teisel kasvatajal, Mirkol, on punased juuksed. Õhtu pärl oli minu silmis vaieldamatult avalik kiri, mida ei mina ega paljud teised ei suutnud ette lugeda - " Kes seda kirja loeb, peab Mauri habet katsuma". Kui neli inimest olid naerdes kirja edasi andnud, võtsid viis poissi tuld ja lugesid seda korraga.... Oh õudu, eks see saa veel huvitav olema, missugused kirjad siin veel ilmavalgust näevad :D

kõik need siinsed tegevused on toredad ja vahvad, eriti aga muidugi see magapeksmisrituaal - astud tuppa ja inimesed kammivad juukseid - 5 min tagasi tegid nad sama  - nagu, whaaat? või teist korda hambaid minna pesema - "ma turvan sõpra". või kui saad kolmandat korda selgitada 11aastasele taotluslikku juhmust kiirgavale inimrakukogumile, miks voodile lina on tarvis. või kui astud tuppa, kus on seitse hilisteismeeas noormeest, neist üks lebab palja alakehaga rätiku all ja toa teises nurgas proovib teine endal kõhugaase süüdata. mida ülejäänud selles paeluvat nägid, suudan küll ise oma laagripõlvest meenutada, ent eriti ei taha :D et see leek ikka mõlemas suunas tormaks :D või lähed koos teise kasvatajaga lärmakasse tuppa ja teile vaatab otsa noormees, kes oma nibu silitab - sest "miks ka mitte, ja mida teie öösel teete?"
mul on uitnibud ja me arvatavasti otsime neid poole hommikuni majapealt.
siin kisub ikka väga mike tysoniks ära. nuthin can beat mike´s sick, twisted mind, nuthin!
aight? :D

bieber fever

Vanad targad naised ütlevad, et ega sitast saia saa. Seekord vist ikka sai saia küll - ja veel kuidas! Eks igaüks leiab siit midagi rahulikku ja miskitilusatmeenutavat, mind viskas suurte lainete ja kõrgete pilvede juurde. Siiamaani viskab.

Ehk siis - viimaste päevade põhiinternetisumin - justin bieber 800x aeglasemalt. Hea! Ja tore, kui internetis vohava mõttetuse ja saasta seast tõuseb kõrgustesse vahest ka midagi ilusat!

klik-klik!

click to read :D

selline huumor on päris meeltmööda. või noh, mis huumor? perspektiiviõpetus pigem - igal inimesel (saurusel, piimapakil jne) on oma lugu (rääkida). oskamaks kuulata on vaid tarvis end panna nende sussidesse-sokkidesse, eksju?

hea meel, et massid klassikutega samal nõul on

klassikud teavad rääkida, et kui m****l oleks harjased, oleks colgate pankrotis

 

postimees.ee e naeronterviseks.com

tegin täna saatusliku kliki ja maandusin postimehe võrgus. kirkaim porganditükk ses käärind hapukurgimeres oli vaieldamatult "bemmi-kristjan märatses taas". oh no!

tuli ikka päris kiiresti meelde, miks ma uudiseid ei tarbi.

PS! "ta rebis katki oma särgi ja paljastas oma lihaselise keha". aga pildil oli sitta balletti tantsiv kohuke.

päeva pärlviisminut, seda kindlasti!

circulus vitiosus

i've come to conclusion that "no" sometimes really means "no"

sajas sadas, täiega!

üldiselt püüan ma maailmast aru saada ja kuidagi omal moel see ka õnnestub, tore eksju. ja maailm saab asjadest ka omal moel aru, ning tavaliselt on need moed meil suht erinevad. :D aga vähemalt ühes aspektis siin universumis oleme me ühel meelel.

midagi paremat ei saaks ju sajandaks blogipostiks postitada!

iga elatud päev on samm lähemale...

Vähemalt nii arvab hr. Kreem, edu talle nende päevade lugemisel. Meie saime juba ammu hommikumaal teada, et time is eternal ja et selle kulgu pole mõtet arvestada.

Küll aga olen ma käed püsti tervitamas kõrget iga ja vanadust - ehk läheb tõesti õnneks ja lapsepõlv kütab raugematu jõuga otse vanadusnõtrusse tegemata vahepeal ebameeldivat ja kohustusterikast vahepeatust erinevate "kriiside" ja "pauside"rikkas täiskasvanueas.

Istusin ükspäev vanaemaga köögis. Vahtisime aknast välja, jõime kohvi ja higistasime. Lobisesime, higistasime.
"Mis Sa eile tegid?
"Ma ei mäleta"
"Aa. Mis siis ikka. Mida ise tegid?"
"... Kuule, ma ka ei mäleta.."
:D
Hiljem, pärast meeletut ajuragistamist, meenus meile, et olime eelmisel päeval samamoodi hommikut veetnud - loba, kohvi, higi.

Siia juurde sobib lugu, mida rääkis noorusliku olemisega, ent juustes juba halli kandev rohelistes tunkedes mees rahvapühatalgul Saarnaki laiu ainsa talu köögis:
"Marta on vana naine, asjad kipuvad meelest minema. Seega on tal köögis kalendri juures kirjake: "Paku kohvi". Nii teab ta olla viisakas, kui külalised tulevad.
Martale tulevad kaks sõbrannat külla - Rosalie ja Hilde. Istuvad, vatravad, vahest ehk koovad ka, ma ei tea. Marta võtab laualt nõud, viib kööki, peseb ära, vaatab seinale - "Paku kohvi" -"Ahah" - ja teeb uue kohvi. Ja niimoodi mitu korda, ikka nõud kööki ja köögist uue kohviga tuppa, kuni saabub teistel prouadel aidaa öelda. Lähevad siis Rosalie ja Hilde mööda teed, Rosalie ühmab - "Näe, Marta ei pakkunud isegi kohvi!".
"Kas me käisime Marta juures?"."

nimed, mis originaalis olid, mulle muidugi meelde ei tulnud. juhhei!

ješjoo uudissõnu

vahel tahaks midagi näksida.
vahest juhtub nii, et pitsile tahaks peale haugata mingist sakuskat.
ja mõnikord tahaks teha mõlemat - aga et vältida raskel ajal kahe laua katmist, peab meie toiduainetööstus kohemaid turule paiskama snäkuska.

käisin kinos

Seda heatuju filmi saatis natuke nukker mõte, et Sa oleksid seda täiega nautinud. Sa oleks siit ühtteist ära tundnud. Ja see äratundmine oleks tahtnud Sinuga jagatud saada.

Et..."Kes teist siis minu hommikupoiss on?"
sajaga Valtu ujula
:)

fotokoolitus, 1 osa

punkt 1.
siirast rõõmu tundvad inimesed ei mõtle pildistamishetkel oma välimusele.

rõõmulelu nimega hart

Kui süsti teha, siis ikka korralikult. niimoodi, et sups, kaif lakke ja et varsti on nõelaga torgatu krapsti ukse taga tagasi. Nurmsi DZ lennukliinikus tehtud süst  läks mul väga õigesse kohta - muidu poleks ma ju sinna tagasi läinud.

Enne esimest hüpet rääkis keegi, (eimäletakes), et esimene hüpe on kerge - Sa ei tea veel midagi karta ja põdeda vms. Teine pidi see hull olema. No ja oligi - kas nüüd just hull, aga selline veidi hädine olek oli küll sees - tead omaarust täpselt, mis tulemas. 6x käisin vist enne vetsus. Põhimure ei ole mitte varju avanemine või ohutu maandumine, vaid see, et kas tuleb ikka korralik deltaaaaaaa.

Maandudes on tarvilik saada lennuväljale pihta, see on minusugusele algajale piisava suurusega sihtmärk. Muidugi ei saanud ma sellele pihta, vaid võtsin sihi kuusehekile, mis lennuvälja kõrval kasvas. Napilt üle ja sujuvalt põllule - ja ma jäin püsti, aaaajeeeee. Ja lennukit nägin ma ka. Ja taevas sai suuri tiire teha ja Nicole´ga teineteisesuunas triivida (kuidas saab minust kergem, peale mind lennukist väljunud inimene enne mind maale? triikraud taskus? abimootorid? mh?) ja puha.

Väljastati langevarjuri raamatud, kuhu peab iga hüppe sisse märkima. ja kommenteerima. hüpet ja emotsioone jne - ühel real! :D hea, et siia pikemalt saab tähti märkida. Piibel ühesõnaga.

Kolmandale hüppele läksin ma juba vägagi entusiastlikult. Hämmastav, kuidas vaim seadistub järjest uutele asjadele - lennuk oli kogu aeg näha, teised varjusrid ka, sai rahulikult varju käitumist tundma õppida ja Eluga kahekesi olla. Ja maandusin eelmisest kohast umbes 3m eemal ehk teisisõnu, keskuratneidkuuskimuteeleistutab?!

Siis öeldigi saladuslik lühend - HART. Kõlas ägedalt. 3 hüpet ja juba HART - vabšee profikas ju. See, et HART on eelharjutus iseavamisele, ei kahandanud rõõmu - iikagi HART ju. pmst tuleb see jublakas enne varju avanemist meduusitaskust kätte saada, 1-2-3, ju nõu.

Üles minnes ainult see mõttes keerleski, et kuidas jublakaümber sõrmed kokku saada. Ja oi seda karjumist, kui varju avanemishetkeks mõlemad käed näo ees olid...ja ühes see maailma kõige väärtuslikum, armsam jublakas oli! wiiiiiiiiii!

 Ja seekord sain maha enne seda paganama hekki. Tõdemusega, et õnn ei ole ei maa peal ega taevas, vaid kuskil seal vahepeal. Ja killuke õnne on kohe kindlasti viisis, kuidas neid ühendad.

deltajee
1-2-3-hartjeee
fakkjeeeee

halloo, vanaema,

-nu, kak dela?
-aah, nihhuijaaa!

:D
minu gräms ikkagist!

uudissõnu

saksamaal on see väga ebapopulaarne, seal tundub olevat "let's keep it in the family" teemaks. aga siin - juhuonu - kindla territooriumita kommionu, natuke nagu Ekke Moor või Nipernaadi või Hulkur Rasmus, künnab aga kruusa ja asfaltipidi sinna, kuhu jalad viivad. ja peatub seal, kus jäätiseautogi. But he rarely returns - juhuonu, you know.

mõnna

+33C x 10km jooksu = selline tunne, nagu oleks kehast pakk delmat jee tõmmanud.

lisa siia veel kesklinn-nõmme-tagasi ja hiljem aegviidu kuningaraja rattaralli, mis päädib kukeseenegurmeega maailma kindlaimate topeltuste taga ja saadki kokku ühe õite heaolemise  retsepti.

hea on olla, raisk.

raaa-huuuuuu

Eile saatis mind alates hommikust mõnus rahutunne - thikyouverymahho, mr. Jarre!
See lugu tekitas mingisugused kauguse, rahu ihalused - isu vaadata ja elada natukene lendavate pistodade maailmas - puhtalt heli ja visuaal, hingus. Ilma tõlketa. Ja võibolla pistodana.


Õhtul katusekinos istudes ja kajaka valvsa pilgu all pleedi mässudes ja lähi ja kauggalaktika soojeimat kätt hoides maailma ühendavale, ent läbi inimeste erinevad suled selga saavale hingusele külla sõites saabus ülimalt soe, turvaline ja hea tunne. rahu.
just go with the flow. mõtle. tunne. mõista. taju. naudi. ole. ela.

loomad saavad nii palju poegi (femtibid lugegu "järglaseid"), kui keskkond suudab toita. inimesed niipalju, kui armastus - ja see on lõputu allikas.

pilvebaleriinid

Ma arvan, et ma olin praegusest kümmekond aastat noorem ja ilusam, kui esimest korda langevarjuteemalisel koolitusel käisin. Siis jäi asi katki - lennukisse ei astunud. Miks, see on arvatavasti kinni selles, et õhk polnud mu jaoks valmis ja Maa ei tahtnud lahti lasta.
Nii oli ka eelmine aasta, kui sama asi plaani sai võetud ja suve lõpus tuli tõdeda, et see tuul, mis puhub lennukiuksel, puhub ka taskus-rahakotis.
Nii oli nüüdki. Mitte tuulega, vaid uksest väljumisega.
Adrenaliin pidi teadvuse röövima, kui ma nädal enne jaani kõik väljad olin korrektselt täitnud ja enterit litsusin.
Hommikul 930 hakkas Nurmsis ettevalmistus - mis on varju osad, kuidas juhitakse.
Kohvipaus.
Jätkame - mis on ohud, kuidas käituda. Tekib tunne, et fakit, mul pole seda põhikaltsu tarvis, tagavaraga hüpates on ikka kindlam. Huvitaval kombel ei ole mingit hirmu. Aga iga kord, kui peakohal põriseb, võtab ihu kananahale.
Kohvi, wc.
Praktilised harjutused - väljumine. DELTAAAAAAAAAA lennuki ukselt. Pakult. Traksides rippudes olukordade lahendamine.
vaatan-haaran-vaatan-tõmban-haaran-tõmban - ainus elupäästev varjuhaiku, mida tarvis meeles pidada.
Eksam.
Eksamitulemus.
Ootamine.
Kõik lennukisse, hüppama.
Mina ei mahu, jään maha. Ja arenen mühinal. Sisemiselt. Kuna eeldamine on neile, kes peavad meeles, et alati on veel variante peale visualiseeritu.
Teisele katsele suundun üks suunurk endiselt veidi vingus, tujutu. Teine suunurk on see-eest kõrvuni, kuna kaaspiloot on eriti die schöne bombe või kuidas nüüd öeldagi.
Võtame rivvi, sammume rivis läbi metsatuka moosiriiulini.

Ootame, ja nagu tellitult laotab üle taevalaotuse oma rasvase kanni maailma suurim pilv.
Ümberpöörd ja sammumarss kohvi jooma ning DZ tupla-marsivarusid hävitama. Jaburalt naljakas, ent tõesti on vargsi tekkinud tunne, et taevas ei taha mind endasse.
Kolmandaks korraks on tuul pea mossmõtetest klaariks puhunud ja minu esialgne vaimustus on tagasi platsis. Rividrill ja juba istungi, kiiver peas, oma esimeses lapsepõlvemälestuses. Ilm on endiselt pilves ja lennuk otsib hallis massis auku, kuhu meil lubataks ohutult heituda. Iga tiiruga sigineb kontidesse üha sügavam rahu, millesse lööb elevuselahmaka venelane, kes u600 peal dessandiga välja astub. "WHOAAA- lennuk-uks-tuul-ja...ta läks väljaaaaa! Nägid? Ou, kas nägid? Nägid ikka, jah? Ta läks nagu täiega välja ja tagasi ei tulnudki! Nägid? Sa teed ka varsti nii, tead vä? Tead vä? Jeeeeeeeeee!" Endaga on hea vestelda.
No ja tuligi meie kord ja üks läks enne mind ja siis oli juba minu kord öelda jah, kui instruktor tahtis teada, et kas ma olen valmis. Hehee ja ouboy, am I ready? I was born redis!

DELTAAAAAAAAAAAAAAAAA
mäuhti käivad korraks jalad üle pea, kui vari lahti pakib. Siis tuleb meelde, et pidi lugema kukun-1-kukun-2...ilmselgelt on 5 sek ammu möödas, aga aeg seisab. ruum ka. pidurduskontroll ja siis mõlemale poole 360. Näen maad ja õhku ja taevast ja seda, kes pärast mind hüppas ja lennuvälja ja....mitte ühtegi lindu?! Vahet pole, sest seal on niiiiii chill, et juba selle enese ja Eluga rahus olemise juurde tahaks karahvinist huultele viskit läigatada ja teises käes sigarit tossutada.
500m - kuramus, juba? alles oli 800 ju? NIIIII RAHULIK ON!!!!!!
siin on kodu.
400 - JUBA?
lõpumanöövrit pole mõtet teha, kuna vastutuul on nii suur, et kannaks ajeee ära ja vantsida pole mõtet - lendan parem võimalikult lähedale.
maapind näeb 100m kõrguselt samasugune välja, nagu 5m pealt, sellepärast kasvatabki Emke Maa endast põõsaid välja, et langevarjurid teaks, millal jalad kokku suruda ja pidurit tõmmata.
Maandun pehmemalt kui udusulg mr. Gumpi ette.
WHOAAAAAAAAA
Esimene mõte on, et saaks võimalikult ruttu üles tagasi. Ja see kestab.
Ja ilmateade on selleks, et teada saada, kui pilvine on ja mida tuul teeb.
Ja oijaaaa kui hea see on, kui tuleb instruktor ja ütleb et Sinu delta oli täiuslik.
Kell on pool üheksa.
DELTAjeee!
PS. ääretult armas ja kodune oli Nurmsis olla - ma tean, mida tunnevad kunagi need beebid, kes seal emade-isade õlgadel taevast sadavaid mehi uudistasid :D I KNOW :D

tuulepea

Niikaua, kui ma mäletan, olen ma unes lendamist näinud. Nii palju, et ma adun esimesest kaadrist/aistingust, kui see/selleteemaline unenägu hakkab. Ja ärgates ei lähe see tunne meelest ära - lendamine. Isegi see, kuidas elektriliinist üle lendamiseks kätega rohkem vehkides järsult kõrgust koguda, see tunne on meeles. Millal ma viimati unes lendasin, seda ma enam ei mäleta - eile või kunagi ammu kolm nädalat või kuud või ringi ümber päikese tagasi, no ei mäleta. Sest tunne evib antud asjas enam tähtsust kui fakt.

Mu esimene selgepiiriline lapsepõlvemälestus on sest ajast, kui ma olin kolmene ja isa mind tööle kaasa võttis. Enda tööle, mina siis veel tööl ei käinud. See mälestus on oma olemuselt nii võimas, igal mälutüübil - olfatoorsel ja gustatoorsel ehk vähem, aga ikkagi - mängiv, et arvatavasti on kõik endale eelnenud mälukillud ää mälunud ja seega pürginud kõrguma esimeseks, nö lapsepõlve alguse verstapostiks. /andke andeks, kallid unenäolaadsed mälestushägud, mida rikastavad arvatavasti kuuldud juttudest toidetud fantaasia poolt joonistatud ja ette kujutatud pildid - esimesest paist vennale, keda isa liivakellakujuliste kolbidega muhuga koju toodi - olin siis kaks aastat ja kaks nädalat vana; mudelautost (kastiga) ja salatist, mis oli pruuni värvi ja puidust ja ümmarguse laua peal, mille taha me kõik istuma mahtusime; tädi Mareti valge pusa, millel jooksid elu eest koopajoonistustelt tuttavad põdrad ja kütid ja mille varjus olid maailma suurimad tissid - nende taha peitudes ei olnud maju ega maailma näha/
Paps töötas ALMAVÜs ja oli langevarjuinstruktor ja tema ülesandeks oli inimesi lennukist välja visata.

Kõik nad vaatasid üles, naeratasid ja lehvitasid meile, kui vuhisesid Kuusiku tikutopsisuuruste majade ja veel pisemate autode poole. See tundus juba siis kuidagi nii ulmeline ja samas kodune, normaalne. Et "Tšauka, ma nüüd lendan".
Pilv oli nagu märg vatt, kui ma jõudu kokkuvõttes oma käe AN-2 uksest läbi õhupadja surusin. Ja pilve katsusin. Ma katsusin pilve. Oma käega. Seal üleval, kus nad elavad. Siiamaani mäletan seda õnnejudinat, mis tahab Su keha nii väikeseks väänata, et riided kukuvad maha ja päike tekitab Su seljataha varju asemel kriipsujuku.
Ma sain ka lennukit juhtida - muidugi on tore, et juhtkangid on neil seotud, üks lennuõnnetus vähem eesti lennundusajaloos, ent ikkagi, kang ette ja nina alla ja kang tagasi ja nina üles, see jäi meelde. Nagu seegi, et kui lennuk kallutab, siis kalluta kaasa, mitte vastu. Kallutasin. Kallutan siiani.

Jap, killud jäävad vägagi meelde. Ja siis salaja sunnivad pead kuklasse kallutama. Et salamisi, Sulle märkamatult sosistada: "Õhk on kodu. Koduelement. Lenda, emba pilve! Ole vaba!". Et hinge igatsusesegust ihalust kinkida. Ja siis juhtubki nii, et tuulepeale on tuul peaasi.
Ja puhtalt, lihtsalt hea, kui lennukas lapsepõlv ei mõtlegi enne vanadusnõtruseks peetavat comebacki täiskasvanueas vahemaandumist teha.

JIIIIIIIII-faking-HAAAAAAAAAAAAAAA,!!!

beibilaaav

multitasking

mul on hullult hea meel, et kunagi ammu poolteist a tagasi noorsootööd sattusin nuusutama. nüüd on tõesti khuul kuulda, kuidas tüüp, kellega koos oled füüsika algtõdesid higistanud või klassikursuse kordamise eeliseid kellu kiigutamisele arutanud, lõpetab ikkagi kooli. või et saad kõne, et ou, tule ja aita pliis mind selle filmiga - kunagi, kui ma ilus ja noor olin, sai jah üks projekt ju tehtud, aga ma ju siis ise õppisin vist kõige rohkem?

S sai sellest Seemnete projektist pisiku külge ja käib nüüd ise filmiklubis. Poole aastaga on suutnud ta selgeks õppida eesti keele - 92p sajast, pole paha, eksole? 3a veel ja siis tahab ta BFMKsse minna. tegelt sihib ta baftasse. pole paha ju? ahjaa, ja nii siis pidin täna ka natuke sony vegases mingeid asju talle näitama. läksin kohale ja sain teada, et nii nagu eelmisel korralgi, oli keskuse kaamera ühes vajalike klippidega kapis luku taga, ent usin noorsugu oli juba juhatajalt kaubelnud mulle dabroo lõhkuda/õhkida kapiuks/lukk.

kangutasin ust, et näha, kus mis riiv asub. ust eest ei tihanud tõmmata, macgyver ei andestaks sellist asja - way too easy´n´messy. nägin šokolaade, joonlaual oli selleni küündimiseks justtäpselt niipalju pikkust, kui tarvis :D.

kirjaklambrist ja kääridest oli abi, lukk sai lahti muugitud.
klipid tõmmatud.
kirjaklambrist ja kääridest oli abi, lukk sai kinni muugitud.

šokolaad preemiaks, mi sou thänkful.

et siis.. noorsootöö murdvarga lisaerialaga?

concrete concrete

raisakotkad

sügisel kirjutasin, kuidas hing hingehärduse piiril resoneerus, kui need, kes kunagi ammu-ammu-kuus-ringi-ümber-päikese-miljon-naerupahvakut-kulmukortsutust-häälekõrgendust-pisikest-saladust-ülisuurt-avastust-tagasi koos minuga oma esimesed koolisammud astusid, saali klassitäie pisikesi imesid talutasid. pisikesed imed on idanenud ja aastaga mu hinges pannud elama usu päkapikkudesse ja igapäev-on-sünnipäev-elutunnetusse. aga need, kes olid talutajarollis -

viimane pool aastat oli eriti hull, kui klassis vaatavad Sulle õpilaste asemel vastu sõbrad. või noh, inimesed, kes loevad Sind õhust ning saavad aru - kuidagi teistmoodi, tajutavalt. ja Sina vaatad, et appike, neid ma kohtan varsti hullumaja sööklas tatrapudru järjekorras. või levikas. või oi jummel, nad on tõesti mulle nii palju kinkinud ja vist on neile ka miskit külge jäänud.

ehk siis on kuue aastaga mu tibudest raisakotkad/viud/pistrikud/pteraanodonid sirgunud ja nad on valmis lendu tõusma. niuksjee, kõrget lendu!!

selliste mõtete ajel said neile aktusel ka nö viimased sõnad peale loetud. hingest.

:
eluelajad inimesed.
erilised, väikese ja hästi hea kiiksuga inimesed.

enam pole pliiats pinges
pea on norus, kurbus hinges
mõistad eluraskust nüüd,
mil kõrvust kadund kolme kella hüüd.

alguses lasteaiast tulid
kooli pisikesed sulid
topeltkristiinad
käed puhtad ja mõtted priimad
ja keegi tahmas moega toomas
mõni poistest ikka veel pissil või joomas
targaks saada - kordasite üht
jalad laua all ja sirge oli rüht

esimene veerand tehti nalja
joodi
mitte starterit, vaid kalja
söödi
tegelikult ka - hei, pooled teist- koolis söödi!


ning siis saabus selgus
hingest kadus helgus
ruttu
kool sai aru, kellega tegu
mõnel tempo -tigu
kõigi stiil -maru
okou

talvel esimest korda mõnel koju ununes vihik
ja päevik
ja pinal
ja dress
prillid ninal
tuli koolistress
rätik-töövihik-mataraamat-lotaposter-jalanõud
oi kool ja oi reeglid, see oli teile õud!

esimene õpetaja
ja klassi tuli uus
tüdruk ja
said uue õpetaja
aasta hiljem poiss
veel üks aasta, veel üks poiss
jälle uus õpetaja
aga need vanad ka ära ei lähe
ja merike ja hans ja näe, direktor,
kelle sahtlis on mu nuga, pall ja traktor?


võttis aega, aga kas ka asja sai -

mitu pisarat valasid, mitu naeru naersid?
mitut õlga tõukasid,
mitut laulu õppisid, mitut kuuske ehtisid,
mitut filmi ja etendust vaatasid?
mitu tanki või hobust või võilille on su vihikulehel?
mitu korda tegid testi? mitu korda mängisid kodu või
tundsid sigadust oma kerel?
mitu? ah?
mitu korda ma pean Sulle ütlema, et pane sall kaela?
mitu korda ma pean Sulle ütlema, et korrigeeri oma rühti?
mitu korda ma pean Sulle ütlema, et kodu kasvatab, mina õpetan?
et "normaalne" ja "ei viitsi" pole eestikeelsed väljendid?
et lasteaed on seal pool?
et korjake oma asjad kokku, päev on läbi, minge minema, ma tahan koju?
et koolis ei tohi õudusjutte rääkida?
et kallistage ja ...noh,.. pärast kooli? iuuuuuu?!
et ppr on õppimiseks?
et lähme Sulle metsa külla?
et õpetajaga maadeldakse vahetunnis?
et Sul on õigus?
et Sa ise oled enda parim sõber ja suurim vaenlane?
et kõik, mis Sa teed, teed Sa iseendale?
et Su kodukant on maailma ilusaim?
mitu korda ma pean Teile ütlema, et mul on teiega tore?
mitu korda ma pean Teile ütlema, et teie õpetamine on au?
mitu korda ma pean Teile ütlema, et olete erilised?
mitu korda ma pean ütlema aitäh nende kõikide ilusate hetkede eest?
mitu korda? ah?

vist sai küll asja.

hetk mida oodatud sai
aastat pikka kuut
teha koolipingile viimane pai
tiksuma ringi hakkab peagi uut.

:

"minu esimesed" sai väga konkreetse tähenduse.

aitäh!

tütarlapsest sirgub naine ...

Metsas käisid?
-Jah
Maja nägid?
-Jah
Tuppa läksid?
-Jah
Kella nägid?
-Jah
Palju kell oli?
(poisid kõrvalt -ei, ei, ei ,ütle , et rikkis oli!)
- kuus
Heheheeeeee, Sul on kuus tüdrukut!
-ahsoo, no sel juhul - kaksteist.
Heheeeeeee, Sul on kaksteist tüdrukut!
-tegelikult oli kell üks!
Sul on üks naine!

...siis, kui teda on järel üks?

Kes ee-lab sii-nu ee-lu?

Lugu sellest, kuidas action always beats inaction, mille Moses rääkis loengus, kus käisin.

Mees oli täis usku oma õpetajasse. Guru ütles talle, kui oli aeg hakata oma teed sammuma - ära muretse, ma olen Sul alati abiks. Ma aitan Sind.
Oma teel jõudis mees külla, mille elanikud talle läbisegi ja ummisjalu, hirmunult karjudes vastu tormasid.

Mis toimub?

Mööduvatelt inimestelt kuulis ta, et külla tungisid märatsevad elevandid, kes kõik endal ettejääva jalge alla trambivad.

Mees seisis keset teed ja ootas - tema guru kaitseb teda.

Tema juurde jooksis üks mees, kes kutsus teda kaasa ning hoiatas - mis Sa seisad siin, tule kaasa, seal on elevandid, nad märatsevad ning nad on siiapoole teel! Kui Sa kohe ei liigu, saad viga.

Mees ei liikunud paigast - guru oli lubanud teda kaitsta.

Natukese aja pärast jooksis ta juurde meeleheitel naine, kes meeleheitlikult kordas eelpoolöeldut, hoiatades niimoodi ohu eest. Mees ei liikunud - guru lubas kaitsta.

Tulid elevandid ja tallusid mehe vaeseomaks. Täiega!

Kui mees haiglas lõpuks silmad suutis avada, nägi ta oma gurut.

Guru, vaata mind! Sa lubasid mind kaitsta, kuhu Sa jäid?

Lubasin küll, jah. Ma saatsin ju kaks inimest Sind ohust hoiatama.

ring of fire

Kunagi ütles Eisenschmidt loengus meile, et karjäärielu käigu mööda 5-aastast spiraali - oled, teed, annad endast parima, võtad kõik, mis võtta on, ja siis, rahu saavutanuna, liigud edasi - uute väljakutsete, uute võimaluste poole. Ta ütles seda vist teiste sõnadega ja lühemalt, aga kindlasti sain mina sest loost niimoodi aru.
Kloogal saab mul kohe ring täis - need samad nüüdseks nii eriliselt hingelähedaseks saanud miniinimhullud, kes kunagi, kui ma noore, ilusa, energilise ja positiivsusest pakatavana pedagoogitee alguses lõkendasin, mulle klassi astusid ja naeratades lilled ulatasid (heheee, you didn´t have a clue, what´s waiting for you, did you? :D:D)on nüüd järsku suureks saanud. Nii suureks, et sügisel aulasse astudes tõid nad mulle koos sellesügisese päkapikusaagiga hinge tõdemuse, et 9 kuud veel, ja minu ring siin on ka täis - oleks igati loogiline ju koos nendega nelja tuule poole lennata - ennem, kui luustud ja kivistud ning enesele märkamatult ninast ja kõrvadest hiliskeskealisele mehele viitavad karvafontäänid oled teinud.

Uut töökohta pole ma otsinud, ja see, kuhu mind on usinasti kutsutud - küll õpetajaks ja nüüd, pärast Su minekut, jätkama seda, mis pooleli, mis õhku rippuma jäi - pole ei esimesel ega ka teisel puhul motiveeriv. Suur klass ja betoon all around vs kanda taaka, kui astuda rada, mida alustanud keegi teine, Sinust suurem ja parem, keegi Sulle kallis. Selleks peab tugevam olema ja seda trenni ma alles pean külastama.

Uut töökohta olen ma unes näinud - kaks korda - aga ärgates tean ainult läbi udu, et tal on roostepruunikas plekkkatus ja vanad kiviseinad ning nii hea tunne, et seal kohe tahad olla. Küll ta mu kätte saab, ja kui saab, eks ma siis ole redis.

Aga meil on uued tuuled vallas ringi tallamas. Ja kes kuhu ja kui kauaks - eks seda näitab aeg, ja see aeg on hilisemalt märts, mil teatavasti kõik (väikekoolid) ühel või teisel viisil ohkavad.

Mina olen siin veel ühe aasta. Praeguse seisuga. Vaatan puid ja taevast, settun iseenesesse ja kasvan nooremaks. Luustun ja ninakõrvakarvafontäniseerun?

Nooot!

idioot. loll.

napakas. idu. õpi aega planeerima. arene. tohman. kenjaalne k ja i-ga. logistiline müsteerium.

umbes sedasi ennast takkaturgutades kõndisin ma kodu ning teadmise, et kõigel on põhjus, poole.

kui võtta plaani teha kahte erinevat toitu, siis mul on vaja lisaks köögile kahte asja - tooraineid ning aega - ja toiduvalmistamise juures meeldib mulle väga, kui seda saab kiirustamata teha.

mul oli kaks tundi aega.

ja plaan oli teha seda lahtist ja soolast pirukat.

muidugi läksin ma keskturu suunal. põikasin läbi stockmannist, et osta rabarberit - mida seal ei olnud, seega jätsin ostmata ka kõik muu vajaliku. miks ma ülekäigurajal otsustasin, et ka midagi magusat on vaja teha, ma ei mäleta. turult sain enamuse asju. Kuna kanafileed ei saanud osta, siis jätsin ka munad ostmata - kodus oli karp, aga mitu seal sees on, seda ei mäletanud ja ega ju aru pole niivõrd palju antud, et heidaks enne väljumist pilgu peale. läksin kanafileed ja mune ostma grossi poodi keska kõrval. tulin sealt välja küpsetuspaberi ja kanafileega. tean, et minu teel on herne pood. mune polnud seal ka. otsustasin, et siis võiks ikka terve ringi juba teha.

siis sain aru, et mul on ju praktiliselt üle tee säästukas. oh seda õnnetunnet. aega oli 1 tund.

edasiliikudes avastasin praktikliselt nurga pealt maheökotervislikukauba poe. jeeeeei. ostsin vabade ja õnnelike, rammusat maaõhku läbi nokaaugu vilistavate kanade mune. läksin koju õnnelikuna - mul on kodu juures mahepood!

kodus oli karbis 4 muna.

ja rabarberikook oli täitsa talutav, ajas L ema nutma ja puha. ning peolt tulles on täitsa nitschevoo teha matkale midagi soolast kaasa - eriti, kui sul kõik vajalik on olemas - kanast munani.